Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
ESTlРУС

Webbyt KÕIK UUDISED

KÕIK UUDISED

Print Sitemap

Radioloog tervisekahjustuste võimalikkusest Fukushima tuumajaamas

16.03.2011

Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogi Mare Lintropi hinnangul on praeguste andmete alusel vaatamata Jaapanis Fukushima tuumajaamas toimunule risk tõsiste tervisekahjustuste tekkeks väga väike, sest inimesed evakueeriti ohutsoonist kiiresti.
 

Allikas: Postimees

Kuidas erineb Jaapani tuumakiirgus (lisaks kiirguse hulgale ja ajale) sellest, mida patsiendid näiteks haiglates kogevad?

Kiirituskontroll Koriyamas Fukushima prefektuuris
Haiguste kindlakstegemiseks kasutatakse röntgenikiirgust (röntgeniülesvõtted, kompuutertomograafia) ja nukleaarmeditsiiniliste uuringute puhul väga lühikese poolestusajaga radioaktiivseid aineid, mille radioaktiivsus kiire lagunemise tõttu kiiresti väheneb ja millest uuritav saab väga väikese kiirgusdoosi.
Röntgenikiirgus tekib ainult siis, kui röntgeniaparaat on sisse lülitatud.
Radioaktiivsed ained on ebapüsivad ja lagunevad ning kiirgavad pidevalt nii kaua, kuni nad muutuvad stabiilseteks elementideks.  Radioaktiivsetest ainetest tulevat kiirgust ei saa «välja lülitada».
Radioaktiivsete ainete puhul on inimesed ohustatud nii välisest kiirgusest (kui nad on kiirgusallika läheduses) kui ka sisemisest kiirgusest (kui nad söövad/joovad saastunud toitu/vett või hingavad sisse radioisotoope sisaldavat õhku).
 
Aga tavaliselt looduses olles?
Looduslikust foonkiirgusest saab inimene aastas keskmiselt 2.4 mSv (millisiivertit), lennukiga 9-10 km kõrgusel lennates on kiirgusfoon ca 5 mikroSv/tunnis, ühe tavalise kopsu/rindkere röntgenipildiga saab keskmiselt 0.1 mSv.
Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri andmetel oli Fukushima tuumajaama läheduses kiirgustase täna kesköösel (UTC järgi) 11.9 mSv ja täna hommikul kella 6 ajal 0.6mSv. Seega kiirgustase langeb.
Kõrgeim kiirgustase 400 mSv/tunnis mõõdeti varem 3. ja 4. Fukushima I reaktori vahel – see on kõrge doositase, kuid nii suur doos saadi piiratud alal ja selline tase oli lühikese aja jooksul.
 
Millised on ohud seal piirkonnas elavatele inimestele?
Plahvatuse järel on keskkonda sattunud tseesium-137 ja jood-131, väheselt võib olla tekkinud ka lämmastiku ja argooni radioaktiivseid isotoope. Uraani või plutooniumi reaktorist keskkonda sattunud ei ole.
Kuna jood koguneb eelkõige kilpnäärmesse, siis on võimalik, et just kilpnääre saab radioaktiivse joodi organismi sattumisel olulise kiirgusdoosi. Seetõttu jagatakse Jaapanis ohutsoonis inimestele jooditablette, et küllastada kilpnääre stabiilse joodiga ja blokeerida niimoodi radioaktiivse joodi kogunemine kilpnäärmesse.
Radioaktiivne tseesium koguneb pehmetesse kudedesse, plutoonium koguneb luudesse ja maksa.
Kuna mainitud joodi ja tseesiumi isotoobid kiirgavad beetakiirgust, mille läbimisvõime on väga väike, vaid mõned millimeetrid, siis tekib kahjustus selles organis või koes, kus isotoop koguneb.
 
Kas on uuringuid või oletusi, kuidas selline kiirgus võib erinevate haiguste ilmnemise tõenäosusi muuta?
Praeguste andmete alusel on risk tõsiste tervisekahjustuste tekkeks väga väike. Inimesed evakueeriti ohutsoonist kiiresti, tuule suund on soodne ja saaste levik Jaapani saartele vähetõenäoline.
Raske on ennustada tuumaelektrijaamas olnud töötajate võimalikke kahjustusi, kuna nende kiirgusdooside kohta puuduvad täpsemad andmed.
Jood-131 on lühikese poolestusajaga (umbes 8 päeva) isotoop (st 8 päeva möödumisel on alles pool aktiivsusest) ja laguneb kiiresti.
Tseesium-137 poolestusaeg on veidi üle 30 aasta (kiirgab ka beetakiirgust) ja seetõttu püsib see isotoop keskkonnas kauem, seega ka oht on suurem.
 
Millised on sellise kiirguse pikemaajalised mõjud inimestele?
Väga väikesed kiirgusdoosid võivad kahekümne-kolmekümne aasta pärast põhjustada vähki haigestumist. Risk aga on seda väiksem, mida väiksem on kiirgusdoos.
 
Kuidas peaks inimesed ennast kaitsma – mida tuleks kindlasti vältida ja mida teha? Kas laste osas on veel erinevaid soovitusi?
Tuumaelektrijaamast kaugemal olulist kiirgustaseme tõusu ei ole, kuid ohutuse tagamiseks evakueeriti inimesed 10 km tsoonist ja jätkub evakueerimine 20 km tsoonist ning 30 km tsooni jäävatele on antud soovitus jääda siseruumidesse.
Üldised soovitused - võimalikust kiirgusallikast tuleb minna ohutusse kaugusesse. Ei tohi tarvitada saastunud toiduaineid ega vett.
Radiatsiooniohtu vähendab ka siseruumidesse jäämine, akende-uste tihendamine, ventilatsioonisüsteemide väljalülitamine jms.
Kiirgusoht lastele on potentsiaalselt suurem, kuna lapsed on kiirgusele tundlikumad. Tšernobõli õnnetuse järel täheldati just laste suuremat haigestumist kilpnäärmekasvajatesse, kuid võrreldes praeguse Jaapani õnnetusega oli Tšernobõlis kiirgustase tunduvalt kõrgem, elanikkonna evakueerimine ja joodiprofülaktika hilised.
 
Kuidas joodi tarbimine inimest mõjutab?
Joodi on vaja kilpnäärme normaalseks talitluseks. Paljudes piirkondades on inimestel toitumisiseärasuste, toidu ja vee madala joodisisalduse tõttu joodipuudus.
Kui nüüd äkki keskkond peale tuumakatastroofi hakkab ohtralt joodi pakkuma, siis võtab organism selle rõõmuga omaks, radioaktiivne jood koguneb kilpnäärmesse ja kiiritab selle kudet.
Suure kiirgusdoosi korral tapetakse kilpnäärmerakud ära, väiksema puhul on oht, et tekivad sellised rakukahjustused, mis viivad kilpnäärmevähi tekkimiseni.
Jaapanlastel minu teada küll joodipuudust ei ole (vastupidi Ukraina-Valgevene-Tšernobõli piirkonnale), sest nad söövad rohkelt nt merikapsast, mis on kõrge joodisisaldusega, aga ka muid mereande ja kala.
Siin on see jood rohkem ennetava eesmärgiga, et kui kellelgi äkki on ikkagi joodipuudus.
Stabiilse joodi tablett on selleks, et küllastada eelnevalt organism joodiga, st kilpnääre, kuhu jood koguneb.
Küllastatud kilpnäärmesse radioaktiivne jood lihtsalt enam ei mahu ja see saadetakse neerude kaudu - uriiniga organismist välja.
 
Kuivõrd sagedased praegusel ajal kiirgusega seotud terviserikked või isegi surmad on?
Väga harvad.
 
Kas Eestis on lähiaastatel olnud kiirguse tõttu haigestumisi või millal viimane selline juhtum olla võis?
Eesti kiirgusõnnetustest meenub esimesena nn Kiisa juhtum, kus 1994. aastal murdsid metallivargad sisse Tammiku radioaktiivsete jäätmete matmispaika, varastasid muuhulgas ka suure aktiivsusega metallpulga, millega kokkupuutes saadud kiirguskahjustuste tulemusena suri kaks inimest ja küllalt ohtliku kiirgusdoosi said kümmekond inimest.
Mujalt meenub eelkõige mitte väga ammune Litvinenko juhtum.
 
Uudistes mainitakse ka n-ö radiatsiooni leviku võimalust – kuidas ja kuivõrd on see ohtlik näiteks 1000 kilomeetri kaugusel elavatele inimestele?
Kuna reaktorist on auruga keskkonda sattunud vaid radioaktiivset tseesiumi ja joodi, mis on uraani lagunemise tavalised kõrvalproduktid, siis saasteoht on väike.
Kuna tuul on olnud püsivalt idasuunaline ja ennustatakse tuulesuuna püsimist veel vähemalt kolmel päeval, siis Jaapani saarte saasteoht on samuti väike.
Kuna reaktorist pihkunud aur ilmselt ei jõua kõrgematesse atmosfäärikihtidesse, siis on vähetõenäoline saaste levik suuremate kauguste taha. Jood kaotab oma aktiivsuse kiiresti, tseesium püsib keskkonnas kauem ja võib edaspidi üldist ohtu mõnevõrra suurendada.
Ei ole teada, kas keskkonda on sattunud ka reaktoritesse jahutamiseks pumbatud merevett – reaktorites tugevalt saastunud vesi võib keskkonda sattudes saastet suurendada.
Otsest reaalset ohtu 1000 km kaugusel elavatele inimestele küll praegu ei ole.

Artiklit saab vaadata SIIT.

Mittetulundusühing Eesti Tšernobõli Ühing, tel. 6014628, e-post: remoks@hot.ee
Web2