Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
ESTlРУС

Webbyt KÕIK UUDISED

KÕIK UUDISED

Print Sitemap

“Arvasime, et on köki-möki Tšernobõlis ära käia”

26.04.2011

On aasta 1986 nn võidupüha ja parteikomitee instruktor Riho Breivel on teadmata põhjusel kutsutud Jõhvi pioneeride majja. Mees on kuulnud, et Tšernobõli aatomijaamas on olnud avarii, aga mingit pelgu ta ei tunne.
 
 
Kuskil ei kõnelda ju ähvardavast ohust ja keegi ei külva paanikat. Kohapeal selgub, et komplekteeritakse poliitkoosseisu kriisipiirkonna südamesse saatmiseks.
 
Lõhnatu radiatsioon
 
Kohal on lisaks Breivelile kaevanduse partorg Valeri Korb, linna parteikomitee instruktor Nikolai Vojeikin, kaevanduse ametiühingu esimees Anatoli Major. Major Ain Mägi sõjakomissariaadist teatab, et mehed on määratud tsiviilkaitsepolku. Ühtlasi seistakse raske valiku ees, sest teatatakse, et neli meest peavad täitma kolm kohta.
“Istusime maha ja arutasime. Suht julm olukord. Kõik tunnevad üksteist väga hästi – ollakse Leningradi parteikooli kasvandikud,” räägib Breivel 25 aastat hiljem. Kuna Vojeikini abikaasal oli tervisega probleeme ja algselt öeldi, et komandeering kestab vaid paar nädalat kuni kuu, leiti, et liisku heita ei tasu – las Nikolai jääb koju.
Arutelu kestab siiski mitu tundi. “Teadsime, et midagi seal juhtus. Kuna maailmas polnud pretsedenti, arvasime, et on köki-möki Tšernobõlis ära käia,” räägib Breivel nüüd.
Breivel tahetakse määrata poliitilise osakonna juhatajaks, aga ta pakub ametikoha Korbile, sest peaks sel postil liiga palju venekeelseid aruandeid vorpima. Järgmisel ööl saabub aga kutseline sõjaväelane Lätist sellesse ametisse ja… Korb pääseb hoopis koju ära.
Kuna N. Liit on võidurelvastumise tuhinas, kulgeb vajaliku tehnika – busside, autode ja traktorite kohaletoimetamine majandeilt ning tööstusettevõtteilt mobilisatsioonigraafiku järgi peaaegu õlitatult. Jõhvis dislotseeruvasse tsiviilkaitsepolku laekub see Kohtla-Järve, Võru, Tartu ja Rakvere rajoonist.
“Üks EPA veomasin oli koosseisu määratud. Selle autojuht aga oli lõunal ja ette sattunud doktorandil paluti see Jõhvi toimetada. Lips ees tuli ja väitekiri jäi lauale lahti. Samuti sattus sel moel Tšernobõli isotoopidega tegelev teadlane Tallinnast. Oli kohapeal 2-3 nädalat, siis saime ta koju,” räägib Breivel.
Kohale jõudes jõuab kohe pärale, et värk on tõsine. Peremeheta loomad luusivad ringi, lüpsmata lehmad ammuvad – sõnaga, pilt on sürreaalne. Aga radiatsiooni ei haista.

Eesti laulupidu
 
Kiirituse doose registreeritakse esimesel kuul pataljoni kaupa ja asukoha järgi. Tegelikult võivad reaktorist õhku paiskuvad radioaktiivsed grafiidiosakesed sind kätte saada kõikjal ja meeter siia-sinna võib radiatsioonitase olla kordades erinev.
Mehed teavad – tahad kiiresti koju, mine vabatahtlikult reaktori koristustöödele. Igal üksusel on keemiaohvitser, kes peab märkmikus personaalarvestust – see aga ei vasta tegelikkusele. Selle tõttu satub reaktori juurde tööle mehi, kes poleks pidanud sinna sattuma. Alles hiljem saabuvad individuaalsed dosimeetrid.
Breivel, kelle amet on pataljoni ülema asetäitja poliitalal, on esmalt oma üksusega laagris Pripetist 10-15 kilomeetri kaugusel võsa vahel. Jaotelgid on kümnele mehele ja need on kaevatud maasse.
Hiljem selgub, et see oli viga, sest just radioaktiivsed osad langevad auku. Juunis toimetatakse üksus 30 kilomeetri kaugusele ja augustis juba 50 kilomeetri taha, kuhu on isegi klubid valmis ehitatud.
Zampolit´i ülesanne on hoida moraali. “Olin ainuke eesti rahvusest juhtivtöötaja pataljonis. Kõik meeste mured tuli lahendada. Mõni oli – isegi Nõukogude seaduste järgi – mobiliseeritud ebaseaduslikult. Näiteks kolm last oleks pidanud pereisa vabastama. Äsja abiellunuil oleks olnud õigus vabaneda kohustusest. Oli krooniliselt haigeid mehi – näiteks astmaga – ja ühel noormehel olid haavandid,” meenutab Breivel olukordi, kus ta pidi sekkuma.
ENSVst on kohapeal kaks polku, kokku 3000 meest. Esmalt on kohal väga palju eesti rahvusest mehi, hiljem, kui olid toimunud vahetused, muutus osakaal vene rahvusest eestimaalaste kasuks. Breivel korraldab koguni eesti laulupidusid, aga augustis ei saa enam bändi kokku.
Kunagine zampolit leiab praegu, et oli siiski paremas positsioonis kui labidamehed – ei pidanud ta näiteks sõitma tolmavatel teedel autokastis. “Respiraatorita ei tohtinud üldse sõita. Kanged mehed ei tahtnud neid kanda ja tundub, et nüüdseks on nad kõik surnud,” räägib Breivel.
Augustis, mil mees loodab koju pääseda, annab uus polgukomandör musikaalsele zampolit´ile käsu luua polguorkester. Seal hakkab mängima näiteks kolm Narva sümfoonikut ja üks lastearst. “Selmet lapsi ravida, puhud Tšernobõlis pasunat.” Orkestris mängib ka hilisem Ida-Virumaa ettevõtja Zahharov.
Kohapeal ei teki kellelgi kiiritusest tulenevaid hädasid. Zampolit peab jälgima, et mehed oleksid “pestud ja kustud”.
 
Õõvane õppetund

 Augustis, mil Riho Breivel loodab koju pääseda, annab uus polgukomandör käsu luua polguorkester.“Osaliselt oli tegu sõelaga vee kandmisega. Näiteks käsutati mehi tõstma mulda ühest kohast teise. Teine asi oli reaktori katmine ja tsooni sulgemine – see oli paratamatu,” leiab maavanem. Jeesuse eas mees jõudis katastroofipiirkonda 12. mail ja koju pääses ta 6. oktoobril. Kuidas on lood tervisega? Esmalt pidi pärast seda käima regulaarselt tervisekontrollis. “Alguses öeldi, et hädad-haigused võivad viie aasta pärast ilmneda. Aga viie aasta järel oli teema ununenud. Muretsemiseks leiab alati põhjust ja kes ei kanna tervise eest hoolt, saab igal pool hukka,” jääb mees stoiliseks.

Viie aasta jooksul pärast katastroofi paljud mobiliseeritud tõesti surid ning põhjuseks oli lisaks vähile sageli alkoholism ja enesetapp.
26aastane reservohvitser Juri Sidorov Narvast saadetakse 1986. aasta augustis Tšernobõli, kus tast saab Balti polgu 1. keemialuure pataljoni komandör. Mees on õppinud Leningradi tehnikaülikooli keemia- ja radiatsioonikaitse kateedris.
Polgu ülesandeks saab Pripeti linna ühe rajooni puhastamine. Esmalt mõõdetakse radioaktiivsust, siis kühveldatakse pinnast 30 sentimeetri jagu, pestakse maju ja siis mõõdetakse taas. “Kuna reaktor number 4 oli veel katmata, oli meie puhastustööst vähe kasu. Seda oleks hiljem pidanud tegema,” leiab mees praegu.
Algselt öeldakse Sidorovile, et ta peab Tšernobõlis teenima kuus kuud, aga kuna lubatud 25 röntgenit kiiritust sai juba kahe ja poole kuuga kirja, naasis ta varem. Tegelikult ei saa mees siiani öelda, palju neid röntgeneid täpselt oli, sest loendurid olid kamba peale.
Pärast Tšernobõli osaleb Sidorov viis aastat USA rahastatud programmis, mille käigus ta tervist kord aastas puuritakse, proovid saadetakse ookeani taha ja… asjaosalisi tulemustest ei teavitata.
Sidorov räägib, et õnneks sündis ta laps juba enne Tšernobõli-operatsiooni. “Naisega on reesuskonflikt ja me ei hakanud rohkem riskima,” ütleb mees.
Pripetis kohapeal mõtleb mees idealistlikult, et ta tegevus on ühiskonnale kasulik, ja see annab jõudu. “Siiani näen nägemusi kaunist, männitukkadega linnast, mis katastroofi järel muutus viirastuslikuks,” räägib Sidorov.
Praegu eraettevõtjana tegutsev mees leiab, et Eesti riigi abi Tšernobõli-meestele on suht olematu. “Kohapeal aatom ei valinud, mis kodakondsus või rahvus meestel on,” kõlab kibestunud noot. Ida-Virumaal on Tšernobõli veteranide ühenduses 130 meest ja seal üksteist toetatakse.
 

 

Mittetulundusühing Eesti Tšernobõli Ühing, tel. 6014628, e-post: remoks@hot.ee
Web2