Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
ESTlРУС

Webbyt KÕIK UUDISED

KÕIK UUDISED

Print Sitemap

Debatt jätkub: Innovatiivne ja ohutu tuumaenergeetika

20.06.2011

Sellise alapeakirja all toimus Kiievis 20.–22. aprillini Tsernobõli katastroofi 25. aastapäeva meenutuseks esinduslik rahvusvaheline konverents, kus tänu välis­ministeeriumi abile õnnestus ka minul osaleda.
 
Anto Raukas, akadeemik
 
Esinesid ÜRO peasekretär Ban Ki-Moon, UNESCO direktor Irina Bokova, Rahvusvahelise tuumaagentuuri juht Yukiya Amano, Euroopa Arengupanga president Thomas Mirow, Euroopa Nõukogu tippjuhid ja maailma tuumaenergeetika eliiti kuuluvad teadlased. Nende sõnum maailma avalikkusele oli selge – hoolimata Tšernobõli ja Fukushima avariidest ei ole tuumaenergia kasutamisest võimalik loobuda, sest maailma energiatarve aastaks 2030 kahekordistub ja ilma tuumaenergiata poleks inimkond jätkusuutlik. Isegi pärast Fukushima tuumajaama avariid ebalevalt käitunud Euroopa Komisjoni arendusvolinik Andris Piebalgs asus tuumaenergia toetajate ridadesse.
 
Tšernobõlis toimus XX sajandi suurim õnnetus.
Mälestusseisakuga meenutati 26. aprillil 1986 Tšernobõli tuumajaamas toimunud  plahvatust, mis purustas täielikult 4. reaktori ja paiskas õhku ligikaudu 12 eksabekrelli radioaktiivseid aineid, mis katsid enam kui 200 000 ruutkilomeetri suuruse ala ja mille mõju ulatus kogu Euroopale.
Esialgu kõneldi vaid saasteainete tühisest pihkumisest atmosfääri. Toimunu tuli avalikuks alles pärast seda, kui Forsmarki tuumajaamas Rootsis registreeriti tugevasti kõrgenenud radioaktiivsus ja NLi juhtidel polnud valetada enam võimalik. Üksnes Ukrainas said kõrgendatud kiiritusdoosi 2 254 471 inimest, nende seas 498 409 alaealist.
Aastail 1986–87 kaasati Tšernobõli hädaabitöödele 350 000 halvasti ettevalmistatud ja praktiliselt kaitsevahenditeta inimest (peamiselt sõjaväelasi), järgnevatel aastatel veel 220 000. Otsene kahju Ukraina, Valgevene ja Venemaa majandusele oli 440 miljardit dollarit, kõnelemata sandistatud inimestest. Pärast kahte maailmasõda oli see XX sajandi suurim õnnetus. Tsiviilelanike evakuatsiooni äärmiselt ohtlikust piirkonnas alustati  kahenädalase hilinemisega.
 
Tuumajaama vigastamata plokke hoiti töös.
Kuna nõupidamise ajal toimusid ka Fukushima Daiichi tuumajaama päästetööd, siis toodi Jaapani spetsialistide esituses kahes jaamas toimunu võrdlus. Kuna tuumajaamade ehitamine ja likvideerimine on kallis, siis püüti mõlemas jaamas terveid reaktoreid säästa. Kuni 2. maini 1986 püüti Tšernobõlis tuumareaktsiooni ja 250 tonni grafiidi põlemist peatada vesijahutusega, kuid see ei õnnestunud.
Seejärel saadeti surmatsooni sõjaväe helikopterid, mis puistasid põlevale jaamale tuumareaktsiooni pidurdamiseks 40 tonni booriühendeid ja suurtes kogustes lämmastikuühendeid, tule kustutamiseks 800 tonni dolomiidijahu, kuumuse ja gammakiirguse alandamiseks 2400 tonni pliid ning radioaktiivsete ainete pihku­mise vähendamiseks 1800 tonni liiva ja savi.
Tšernobõli tuumajaama terved plokid jätkasidki tööd ka pärast katastroofi. Teine plokk suleti 1991, esimene plokk 1997 ja viimane kolmas plokk rahvusvahelise üldsuse nõudel alles 15. detsembril 2000. Ka jaapanlased püüavad oma vigastamata plokke töös hoida.
 
2015 peab valmima uus sarkofaag.
Kuna süsteemitult alla visatud puistangu alla jäi 190,2 tonni kõrge aktiivsusega tuumakütust, siis hakati Tšernobõlis purunenud reaktori kohale kiiresti rajama tuumakütust katvat sarkofaagi, milleks kaasati 95 000 inimest. Nendest paljud said tugevasti kiiritada. Sarkofaag ehitati ilma korraliku projektita ja äärmiselt lohakalt, ehitusmaterjalina kasutati purunenud tuumajaama konstruktsioone.
30. novembril 1986 võttis riiklik komisjon praakehitise vastu, kuigi kohe ilmnesid lekked, mis tekitasid rahvusvahelist nördimust. On selge, et 30 aastaks ehitatud ajutine sarkofaag vajab renoveerimist – tegelikult täiesti uue sarkofaagi ehitamist –, millega Ukraina aga oma jõududega hakkama ei saa. Uus, 2015. aastal valmiv sarkofaag tuleb 105 m kõrge, 150 m pikk ja 260 m lai ning läheb maksma üle miljardi euro. Oma tagastamatut abi on lubanud 38 doonorriiki ja nõupidamisele eelnenud päeval kirjutati rahvusvahelisele abipaketile ka alla. Kuid pole selge, kas sellest jätkub.
 
Fukushima ja Tšernobõli võrdlus on kohatu.
Jaapanis välditi praktiliselt kõiki Tšernobõlis tehtud vigu. Eelkõige tuleb kiita elanikkonna kiiret evakuatsiooni, kuigi radiatsioonitase seda sellises ulatuses ei nõudnud. Nõupidamisel rõhutati, et Fukushima ja Tšernobõli võrdlemine on kohatu, sest nende mõjuulatus on põhimõtteliselt täiesti erinevas suurusjärgus. Kuid arusaamatuse põhjuseks on seitsmepalline tuumaõnnetuste skaala, kus kõik suure radioaktiivsete ainete lekkega avariid paigutuvad seitsmendasse astmesse.
Jaapanlased paigutasid õnnetuse viiendasse kategooriasse, mis tähendab “piiratud ulatusega radioaktiivsete ainete leket, mis nõuab tõenäoliselt mõnede vastumeetmete rakendamist”. Üldsuse survel viisid nad selle kuuendasse kategooriasse, mis tähendab “märkimisväärset radioaktiivsete ainete leket, mis nõuab kavandatud vastumeetmeid”. Iga lugeja saab aru, et see piir on ähmane.
 
Vanad tuumajaamad vajavad kontrollimist ja sulgemist.
Kõneldakse erineva põlvkonna tuumajaamadest. Esimene põlvkond oli möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel ehitatud nn prototüüpreaktorid. Teine põlvkond kujutas endast 1960–1990 tööstuslikult rakendatud jaamu, mida nüüd moderniseeritakse kolmanda põlvkonna nime all. Neljanda põlvkonna jaamu alles disainitakse ja nende ehitamist pole veel alustatud. Ka Soome rajatav Olkiluoto-3 tuumajaam on täiustatud kolmanda põlvkonna jaam.
Maailmas praegu töötavad kommerts­otstarbelised tuumareaktorid jagunevad laias laastus kaheks:
1) aeglustiga tuumareaktorid, nende seas kergvesireaktorid (keevvesi- ja survevesireaktorid), raskvesi- ja grafiitreaktorid, nende seas kurikuulus RBMK ehk Tšernobõli tüüpi reaktor ja
2) kiired tuumareaktorid, mis on valdavalt katsetusjärgus.
 
Tšernobõli RBMK (Reaktor bolshoi moštšnosti kanalnõi) tüüpi grafiitreaktorid disainiti kuuekümnendate aastate keskel ja aastail 1974–1987 ehitati neid 17 (2 Ignalinas, 4 Leningradis, 4 Kurskis, 3 Smolenskis ja 4 Tšernobõlis). Juba 1992. a Müncheni kokkutulekul nõudis G7 nende jaamade tegevuse peatamist. Seni on see õnnestunud vaid kõige moodsamas Ignalina jaamas. Smolenski plokid suletakse aastaks 2030, Leningradi jaama vanad plokid aastail 2019–2026. Varem pole see võimalik, sest Venemaa energiavajadus on suur. Kuid kõik enne 2000. aastat ehitatud  tuumajaamad vajavad hoolikat inspekteerimist ja vanad jaamad tuleb sulgeda ka teistes riikides, sh USAs, Jaapanis ja Saksamaal. Saksamaa kavatseb oma viimase jaama sulgeda 2022. aastal.
 
Mureks on uute rajatavate tuumajaamade geograafia.
Aastaks 2050 kõneldakse 1500 uue reaktori ehitamisest. Rajamise staadiumis on 28 reaktorit, planeeritud on neid 78 ja lähiaja soovi on üles näidatud 194 reaktori ehitamiseks. Üksnes Hiina kavandab rohkem kui 140 reaktori ehitamist. Ukraina, mis koos Valgevenega kannatas Tšernobõli katastroofis kõige enam, ei kõhkle üle 20 reaktori ehitamises. Ka Jaapan kavatseb püstitada enam kui 10 kaasaegset  reaktorit. Venemaa kavandab aastaks 2030 42 uue reaktori ehitamist.
Nõupidamisel tunti aga suurt muret selle üle, et uusi tuumajaamu tahetakse rajada ka  poliitiliselt ebastabiilsetesse, plahvatusohtlikesse Aafrika ja Lähis-Ida riikidesse. Lõuna-Aafrika Vabariik kavandab 25 reaktorit – praegu on seal suhteliselt rahulik, aga keegi ei tea, kui kauaks.
 
Terrorismioht on otsese ja küberrünnaku näol.
Kuid terrorismioht eksisteerib ka arenenud ja näiliselt turvalistes riikides. Tänapäevased tuumajaamad peavad vastu ka neile täiskiirusel pikeerivale reaktiivlennukile, milleks on tehtud vastavaid katseid. Relvastatud rünnakute kõrval  on võimalikud ka küberrünnakud, millega saab kiiresti ja valutult rivist välja viia tuumajaamade automatiseeritud juhtimis- ja kaitsesüsteemid. Selle vältimiseks tehakse praegu tõsiseid uuringuid.
Nüüdistuumajaamades on maksimaal­se ohutuse tagamiseks  rakendatud süvakaitsekontseptsiooni, mille puhul mitu ohutussüsteemi toimivad ilma välise juhtimiseta – ja isegi olukorras, kui elektrivarustus katkeb. Fukushima jaamas katkes maavärina tõttu elektrivarustus, tsunamilaine viis rivist välja varugeneraatorid ja akudel baseeruvad veepumbad ei suutnud tagada vajalikku veevarustust, mis viis selles vana tüüpi jaamas halvasti kaitstud kütusevarraste osalisele paljastumisele ning mõningasele radioaktiivsete ainete emissioonile.
 
Nüüdisreaktorid on tööks tunduvalt ohutumad.
Nüüdisreaktorites on kütusevardad 30 cm paksuses terasest reaktoris, mille ümber on vähemalt meetripaksune kaitsekest. Peamised turvameetmed nüüdisreaktorites on füüsikalised, nn negatiivne temperatuurikoefitsient ja negatiivne tühimiku koefitsient.
Esimese kohaselt temperatuuri tõustes reaktsiooni efektiivsus väheneb. Teiseks, kõrgema temperatuuriga vesi aeglustab neutroneid halvemini kui normaaltemperatuuriga vesi. Peale neutroneid absorbeerivate kontrollvarraste on oluline turvameede avariireaktori jahutussüsteem, mis eemaldab liigse soojuse ja välistab reostuse. Seega kaasaegsed passiivsed turvasüsteemid baseeruvad füüsikalistel nähtustel nagu konvektsioon, gravitatsioon ja survevahe.
Jaamad on varustatud süsteemiga, mis maavärina korral automaatselt sulgeb tuumajaama, et seda pärast põhjalikku kontrolli saaks uuesti käivitada. Mingi suurema õnnetusjuhtumi korral, näiteks jahutustorustiku purunemisel, käivitub ilma operaatori sekkumiseta kaitsesüsteem, mis funktsioneerib ka ilma välise elektritoiteta. Olulisemad turvaelemendid on passiivne reaktorituuma jahutussüsteem, kindel reaktoriümbruse isolatsioon ja passiivne reaktoriümbrise jahutussüsteem. Reaktorituuma kahjustuse (sulamise) korral uputatakse koheselt ja automaatselt reaktori kest veega, mis väldib sulanud reaktorituuma poolt reaktorikesta sulatamise ning radioaktiivsete elementide reaktorist väljapääsu. Lisaks sellele rakendatakse ka muid täiendavaid kaitsemeetmeid, näiteks neutroneid neelava boorhappe lahuse lisamine soojuskandjasse.
  
Mida teha maavärina- ja tsunamiohtlikes piirkondades?
Jaapani vana tuumajaam pidas küll hästi vastu maavärinale, kuid erakordselt kõrgele tsunamilainele ta vastu ei seisnud. Kui jaam oleks paiknenud Jaapani läänerannikul, siis viimast ohtu poleks olnud. Seega lisaks maavärinaohutule ehitusele ja tsunami vastaste kaitsevallide rajamisele tuleb tõhustada geoloogilisi eeluuringuid. Vastava korralduse on välja andnud ka Venemaa juhid.
Paljudes ettekannetes puudutati inimeste harimise vajadust. Naeruga võeti teadmiseks, et isegi Brüsseli kõrged ametnikud ja Europarlamendi liikmed tormasid ostma jooditablette ja Sahhalinil sattusid joodi üledoosi tõttu haiglatesse sajad inimesed. Võrdluseks toodi Indoneesia tsunamiõnnetus, kus hukkus üle 200 000 inimese. Enne seda kainestavat õnnetust polnud valdav osa maailma elanikest seda sõna kuulnudki. Tuumaenergeetika aluste ja riskianalüüsi õpetust tuleb alustada juba koolipingist.
 
Energeetika pole kunagi täiesti ohutu!
Ohud on alates uraani kaevandamisest ja transpordist ning lõpetades tuumajäätmete matmisega. Kuid kogu energeetika on keerukas ja ohtlik. Kui näiteks terroristid lõhkaksid Assuani paisu, ulatuks ohvrite arv miljonitesse. Kivisöekaevandustes hukkub igal aastal kuni 20 000 kaevurit. 1942. aastal hukkus Hiinas Benxihus plahvatuse järel puhkenud tulekahjus korraga 1549 kaevurit, 1906. aastal Courrieres Prantsusmaal aga 1099 inimest. Üle 200 hukkunu on ka Eesti põlevkivikaevandustes. Seega ei ole tuumaenergia teistest energialiikidest ohtlikum, pigem vastupidi. Kuid üks on selge – Tšernobõli-sugune katastroof ei tohi kunagi korduda!

Plahvatusohtlikku aega sattunud plaan
 
Märtsis, kui osal Jaapanist oli oht muutuda uueks Tšernobõliks, kirjutati Vladimir Putini Valgevene-visiidi ajal alla leping esimese tuumaelektrijaama rajamiseks Valgevenesse.
Valgevene, riik, millest kolmandik sai 1986. aastal Tšernobõli katastroofis tugevasti saastatud, hakkas 2007. aastal valjemalt väljendama soovi rajada oma tuumajaam. Ajend sel­leks oli Venemaalt imporditavate energiakandjate järsk kallinemine. 2009 leppisidki Minsk ja Moskva põhimõtteliselt kokku tuumajaama ehituses. Projekti peatöövõtjaks valiti Rosatomi koosseisu kuuluv Venemaa kompanii Atomstroieks­port.
 
Algus oli konfliktne.
Algselt pandi paika, et elektrijaama ehitustööd algavad 2010 ja esimene ehitusjärk saab valmis 2016. aastaks. Paraku ei suutnud pooled kuidagi kokku leppida ehituse hinnas ja tingimustes, nii lükkus kopa maasse löömine üha edasi. Veel enam, Minsk ähvardas Atomstroieksporti asemel leida uue peatöövõtja. Tuliseks kippuv konflikt õnnestus osapooltel siiski summutada.
Tänavu teatas Rosatomi juht Sergei Kirijenko, et ehitus saab alata 2011 septembris, jaama esimese ehitusjärgu oletatav valmimisaeg on 2017. Finantseeritakse seda Venemaa antava sihtotstarbelise laenuga. Ajaleht Kommersant märkis, et Moskva kavatseb krediteerida vaid neid tellimusi, mida saavad Venemaa ettevõtted.
Samaaegselt elektrijaama ehitusega plaanivad Venemaa ja Valgevene luua ühisettevõtte, mis hakkab müüma tuumajaamas toodetud elektrienergiat. Müügitulu kavatsevad riigid jagada pariteetsetel alustel. Teenitud rahaga maksaks Valgevene Venemaale tagasi jaama ehituseks saadud laenu.
 
Neli, kuus või üheksa miljardit.
Algselt hinnati kahe energiaplokiga (a’1000 MW) tuumajaama maksumuseks 4 mld dollarit. 2010. a detsembris aga hindasid Venemaa ja Valgevene peaministrid oletatavaks mahuks 6 mld dollarit. Laenu sellise ülempiiri pani viimati paika ka Vladimir Putin. “Laenumaht sõltub seadmete hulgast, mida tellijariik kas toodab ise või ei tooda, antud juhul kujuneb laenu mahuks umbes 6 mld dollarit,“ sõnas Putin. Infrastruktuuri rajamise finantseerimine olevat tema sõnul aga täiesti eraldi küsimus.
Venemaa infoportaali Lenta.ru andmeil on küsimus selles, et Valgevene tahab Venemaalt 9 mld dollarit laenu. Ja osa sellest läheks Valgevene nägemuse kohaselt taristu – teede ja elumajade – ehituse finantseerimiseks.
Venemaa ei kipu aga naabriga ühte meelt olema. “Tavaliselt rahastab tellijariik tuumajaama infrastruktuuri ehitust,” märkis Putin Minski-visiidi ajal, „ent me arutame Valgevene partneritega seda võimalust.“
 
Fukushima jaam oli ikkagi 40 aastat vana.
Putini tuumajaama visiit Minskisse sattus plahvatusohtlikku aega, pidades silmas Jaapani sündmusi ja Tšernobõli katastroofi 25. aastapäeva aprillis. Venemaa peaminister rõhutas, et midagi sellist nagu Jaapanis ei saa juhtuda Venemaal ega ka Valgevenes.
Putin meenutas, et Jaapani katastroof toimus loodusjõudude (maavärin, tsunami) süül. Pealegi oli Fukushima tuumajaam 40 aastat vana. Tänapäevaste energiaplokkidega ei andvat neid võrreldagi. “Kaasaegsed süsteemid, sh passiivse kaitse süsteemid, võimaldavad töötada ilma väliste elektrienergiaallikateta ja ilma inimosaluseta ükskõik milliste tagajärgede likvideerimisel,” kuulutas Putin optimistlikult. “Just selliseid jaamu ehitame me praegu Venemaal  ja sellise me ehitame ka Valgevenesse.” Putinile sekundeeris Rosatomi juht Kirijenko, kinnitades, et Venemaa suhtub valgevenelastele jaama ehitusse “just nagu teeks endale”.
 
Projekti vastu on lähedal paiknev Leedu
Valgevenes ei ole sugugi kõik kindlad, et tuumajaama ehitus on kasulik projekt. Jaama vastu on nii ökoloogid kui opositsiooni esindajad. Arvestades riigi poliitilist süsteemi, pole raske arvata, palju neid kuulda võeti. See-eest on AEJ ehituse vastu järsult Leedu, kelle külje alla, Grodno oblastisse, mõnekümne kilomeetri kaugusele Leedu piirist, kavatseb Minsk oma energiaime püsti panna. 2010 veebruaris anti Leedu valitsusele üle kümnete tuhandete allkirjadega protestikirjad naaberriiki plaanitava AEJ ehituse vastu. Minsk põikles Vilniuse pretensioonidest kõrvale.
BBC andmeil võeti jaama rajamise ametliku otsustamise ajaks Valgevene kinolevist maha vene režissööri Aleksandr Mindadze film “Laupäeval”, mis valmis Tšernobõli katastroofi 25. aastapäevaks ja räägib “rahumeelse aatomi” tõttu kannatanud inimeste tragöödiast. Tundub, et Minsk ei loobu tuumajaama rajamisest, mis on kasulik nii Venemaale kui Valgevenele.
 
Välisajakirjanduse põhjal.
 
Allikas: ajakiri "Inseneeria" juunikuu number.
Mittetulundusühing Eesti Tšernobõli Ühing, tel. 6014628, e-post: remoks@hot.ee
Web2