Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
ESTlРУС

Webbyt KÕIK UUDISED

KÕIK UUDISED

Print Sitemap

"Põrgu oli lahti Tšernobõli tuumajaamas"

18.03.2011

Ukraina ajakirjanik Juri Kazakov kirjutas 30. novembri 2000.a. Eesti Ekspressis, kuidas toimus kurikuulsa Tshernobõli tuumajaama katastroof ja kuidas õnnetus on mõjutanud tema elu. Taasavaldame artikli Jaapani sündmuste valguses.
 

Allikas: Eesti Ekspress 

Oli tavaline hall aprillikuu hommik. Kõik klassid, kaasa arvatud meie 5b, seisid rivis koolimaja ees, et hommikuvõimlemist teha. Mängis reibas klaverimuusika, poisid ja tüdrukud tegid laisalt oma harjutusi.
 
Aga midagi oli viltu. Vanemad õpilased sosistasid omavahel väikestes gruppides ja paljud neist tõmbasid oma punased pioneerikaelarätid kauboi-indiaani stiilis näo ette. Kolmanda vahetunni ajaks oli kogu koolimaja ärevil.
  
Kõigist kuulujuttudest, mis rääkisid katastroofist keemiatehases, aatomipommi plahvatusest ja muudest taolistest segastest asjadest, adusin vaid kahte tõika: midagi oli juhtunud ja õhk oli saastatud.
 
Kui koju läksin, leidsin, et ema on ebatavaliselt vara töölt tagasi jõudnud; tollal töötas ta rasketööstuse sõjaväelises inspektsioonis. Ta andis mulle otsekohe viis tilka joodi klaasi piimaga ja rääkis, mida oli teada saanud mitteametlikest allikatest töö juures - Tshernobõli tuumaelektrijaamas oli toimunud õnnetus ja õhku pääsenud radioaktiivsed osakesed olid tuule mõjul levinud üle suure maa-ala.
 
Olin tuumajaama näinud, kui tegime perega reisi Põhja-Ukrainasse, kust Pripjati jõgi läbi soode vääneldes suurde Kiievi veehoidlasse voolab. Talupojad karjatasid otse tuumajaama lähedal kitsi ja see ei paistnud sugugi ohtlikuna. Raske oli ette kujutada, et kõik need aasad ja männimetsad olid juba surnud...
 
Nagu emale öeldi, oli ainus ravim tolle nähtamatu ohu vastu tavaline jood, millega mu küünarnukid olid vägagi tuttavad. Alles aastaid hiljem sain teada, et jood kaitseb kilpnääret radioaktiivsete joodiisotoopide eest.
 
Tundus, nagu poleks midagi muutunud, kuid juba enne ametlikku teadaannet õnnetusest 29. aprillil hakkas õpilasi koolis vähemaks jääma. Täiskasvanud tegid kõik mis võimalik, et oma lapsi kindlasse kohta toimetada. Tänu ametlikule kolimispoliitikale oli enamikul meist sugulasi riigi kaugemates piirkondades.
 
RAUDTEEJAAMAD, LENNUJAAMAD, jõesadam, bussijaamad - kõik olid tulvil inimesi, kes püüdsid hullumeelselt mis tahes transpordivahendile pileteid hankida. Must turg teenis noil päevil hiiigelkasumeid. Isal õnnestus osta meile - mulle ja mu vennale - piletid Moskvasse alles 20. maiks ja ma viibisin küllalt kaua Kiievis, et näha valitsuse ebasiirast suhtumist rahvasse - tavapärast 1. mai paraadi, millest sunniti osa võtma ka lapsi. Toimus ka jalgrattavõistlus "Rahvusvahelise rahu eest" - samal ajal, kui 90 kilomeetri kaugusel saastas tuumareostus kogu maad.
 
Siis ilmus ajalehes Sovetskaja Ukraina ühest lõigust koosnev lugu, milles teatati, et on toimunud õnnetus ühe Tshernobõli reaktoriga ja et "tagajärgede likvideerimiseks on võetud meetmeid. Ohvreid abistatakse. On moodustatud erikomisjon asja uurimiseks."
 
Kuid enamik inimesi ei pööranud tähelepanu positiivsele ametlikule infole ning olid piisavalt arukad, et võtta tarvitusele elementaarseid kaitsevahendeid. Ära joo kraanivett, kasuta söögi valmistamiseks ja joomiseks ainult pudelitesse villitud vett, võta sisse joodi ja piira väljaspool hooneid viibimise aega miinimumini! Mõned tehnikafännid, nagu minu viiuliõpetaja, olid ise valmis teinud riistapuu, millega sai radioaktiivsust mõõta, ja kasutasid neid agregaate turul müüdava toidu kontrollimiseks.
 
Veetsin kogu suve oma tädi juures Moskva äärelinnas ja kui ma sügisel tagasi läksin, et kooliskäimist jätkata, oli mu klassis mitu uut õpilast - need olid Tshernobõli tuumajaama tööliste lapsed, kes olid Pripjatist evakueeritud. Nad rääkisid meile toimunud õnnetusest. Nii tekkis mosaiikpilt, mille ma lõpuks ise kokku panin, korjates fotograafina infot viis aastat kestnud külaskäikude jooksul tuumajaama aastatel 1995-2000.
 
1986. AASTA 26. APRILLI hommikul kontrollisid tuumajaama tehnilised töötajad ühe turbiini käitumist, kuna ilmnesid kaod ühe reaktori töös. Oli teada, et jaama konstruktsiooni tõttu võis seal energia ootamatult suureneda, mis võis lõpuks viia plahvatuseni. Ilmselt seetõttu, et jaam oli veelgi riketealtim, kui arvati, tõusis ühe reaktori temperatuur dramaatiliselt. Vee, kuumuse ja grafiidi koosmõju viis äkilise plahvatuseni, millele järgnes laastav tulekahju, kuna grafiit põles ühe kommentaatori sõnul "nagu hiiglaslik grillimisahi... samasuguse intensiivse, peaaegu leegitu kuumusega".
 
Õhku lenduv kiirgus kerkis radioaktiivse pilvena kõrgele taevasse ja liikus peamiselt loode suunas. Pripjati linn, kus elasid umbes 50 000 jaama töötajat ja nende pered, pääses hullemast.
 
Põrgu oli lahti Tshernobõli tuumajaamas. Suurem osa neljanda reaktori katusest ja seintest oli õhku lennanud. Kohale olid kutsutud tuletõrjujad. Üks mees - operaator - kanti juba teadmata kadunute nimekirja ja kaks noort tuletõrjujat said üllatavalt kõrgeid kiiritusdoose, kui nad püüdsid hulljulgelt, kuid edutult teda kaosest üles leida. Nad surid mõne päeva jooksul.
 
Tulekahju otsesel tagajärjel said sajad inimesed kõvasti kiiritada ja 237 inimest haigestus kiiritustõppe. See võib põhjustada surma ülimalt ohtlike aju- või soolekahjustuste tõttu tundide või päevade jooksul või luukahjustuste ja tõsiste põletushaavade tõttu nädalate jooksul. Tegelikult oli ligi 200 inimest seitse aastat hiljem ikka veel elus. 28 surid õnnetusele järgnenud kuude jooksul ja veel kümme aastaks 1993, ent nende surma põhjust on raskem kindlaks määrata.
 
Need on ainsad täiskasvanud, kelle kohta teatakse, et nad surid õnnetusest põhjustatud radioaktiivse kiirguse tõttu. Tänaseni keeldub lääne ajakirjandus uskumast, et radioaktiivsus võib sääraselt mõjuda: kõrge tase tapab päevade või nädalatega, ent paljud inimesed - kaasa arvatud enamik nendest, kes kannatavad kiiritustõve all - elavad üle ka väga kõrged lühiajalised kiiritusdoosid ja satuvad seejärel nende hulka, kes on saanud märksa madalamaid kiiritusdoose, ning neil on kõrgenenud soodumus surra vähki 10, 20 või enama aasta pärast. Vaid laste puhul toimub kõik märksa kiiremini.
 
LääS TEADIS ÕNNETUSEST VAREM kui enamik Nõukogude Liidu elanikest. 28. aprilli hommikul kell 8.30 saabus Forsmarki tuumaelektrijaama Rootsis üks tehnik tööle. Ta oli just jõudnud jaama sellesse piirkonda, kus töötajad teevad läbi ametliku kiiritusdoosi kontrolli, kui talle meenus, et ta oli midagi oma autosse unustanud. Et auto juurde tagasi minna, pidi ta läbima tavalise radioaktiivsuskontrolli. Tema kingad panid kontrollseadme üürgama. Ta mõistis, et on saanud kiiritada väljaspool jaama.
 
Ärevusse sattunud rootslased kontrollisid, kas nende endi jaam pole põhjustanud õhu saastumist. Kõik näis korras olevat. Võeti ette kaardid ja kontrolliti tuule suunda. Nende pilk jäi pidama kagu-suunal, kus nad tegid kindlaks Tshernobõli neli reaktorit. Uudis levis läänemaailmas kiiresti. 12 tundi hiljem edastas Moskva televisioon teate, milles tunnistati Tshernobõlis juhtunud õnnetust.
 
Kahjustatud reaktor oli vaja sulgeda. Ühe Nõukogude salalaboratooriumi-linna Tsheljabinski tervisespetsialist pakkus vabatahtlikult oma teenuseid. Ta lendas Tshernobõlisse, kus aitas organiseerida sadade meeste tööd, kes saadeti kolmanda reaktori katusele, et puhastada seda kõrge radiatsioonitasemega prahist. Käsitsi töötavad mehed kandsid spetsriietust. Igaühele anti aega üks minut ja 10 sekundit, et kühveldada kõik see, mis nad leidsid, tagasi kahjustatud reaktori ruumidesse või maapinnale.
 
Need mehed kuulusid 600 000 töölise ja sõjaväelase hulka, kes olid "likvideerijatena" kokku toodud üle kogu NSV Liidu ja kes kolme järgmise aasta jooksul olid sunnitud tegelema puhastusoperatsioonidega. Nende arv ja kiirus, millega nende tegevust organiseeriti, annavad tunnistust kunagise Nõukogude riigi võimust.
 
Samal ajal leidis aset massiline evakueerimine. Algse kriisi lõpuks oli saastatud piirkonnast evakueeritud 400 000 inimest. Tshernobõli ümber rajati 30kilomeetrise raadiusega tsoon, milles ei tohtinud keegi elada. Muidugi ei järginud radioaktiivne pilv geomeetriareegleid ja mõned piirkonnad väljaspool 30kilomeetrist tsooni said veelgi enam saastatud. Mõni kiiritatud kohtadest sai evakueerimisele kuuluva tsooni staatuse alles neli aastat pärast õnnetust. Inimesed, kes seal elasid, evakueeriti väevõimuga, ehkki mitteametlik evakueerimislaine pühkis paljud inimesed juba varem minema. Kohale jäid vaid need, kellel polnud ühtegi muud kohta, kuhu minna. Paljud vanemad inimesed jäid oma kodudesse, et surra oma kodumaal. Neil polnud midagi kaotada - nende lapsed ja lapselapsed olid läinud.
 
Samaaegselt tuumajaamaga piirneva ala puhastamisega ehitati plahvatanud neljanda reaktori ümber betoonist sarkofaag, et varjata selle ohtlikku sisu tuulte eest, mis radioaktiivset tolmu edasi kandsid, ja kaitsta kahjustatud ehitisi selle sees. Kõigepealt ehitati reaktori ümber betoonist vundament. Siis püstitati seinad ja katus.
 
INIMESTE JULGUS, KES TSHERNOBÕLIS töötasid, on üks liigutavamaid külgi kogu loo juures. Vabatahtlikena võtsid sellest osa sajad tehnilised töötajad ja eksperdid, ehkki üllas idee polnud ainus liikumapanev tegur. Tshernobõli tsoonis oli keskmine töötasu 1000 rubla - kuus korda rohkem kui Moskva inseneri palk. Raha ja radioaktiivsusest tingitud riisiko olid jõud, mis inimesi sellele tööle meelitasid.
 
Umbes kümne kilomeetri kaugusele jaamast ehitati tsemenditehas, et varustada ehitustöid vajaliku tsemendiga. Ehitati kaks silda - üks üle Pripjati ja teine üle Dnepri - ning rajati 250 km teid, et oleks kergem ehitusmaterjale ja masinaid kohale toimetada. Õhutransporti ei saanud kasutada, kuna maandumisel oleksid lennukid õhku paisanud suurel hulgal radioaktiivset tolmu.
 
Sarkofaag on kummaline ehitis. Kuna see valmis kiirustades ja väga rasketes tingimustes, vajab see pidevat järelevalvet. Läänes on esitatud jubedaid oletusi selle kohesest kokkukukkumisest. Tshernobõli tuumajaama juhid seevastu kinnitavad, et kokkukukkumine sarkofaagi ei ähvarda ja et mingil juhul ei ohusta see ümbritsevaid ehitisi.
 
Tshernobõli töötajad teevad sarkofaagi ja selle naaberehitiste juures pidevaid hooldustöid. Samas võib sarkofaagi mõnedes osades liikuda vaid kaitseriietuses (puuvillased tunked, mask ja kiiver). Plahvatanud reaktori kontrollruum asub umbes 24 meetri kaugusel ülessulanud südamikust, mis intensiivselt kiirgab. Neliteist aastat pärast õnnetust on radiatsioon ruumis langenud sellise tasemeni, et tunniajalise külaskäigu ajal ulatub doos 1/500-ni tasemest, mis on tuumajaamatöötajatele aastas lubatud (kuid mida nad saavad harva).
 
Tshernobõli tuumajaam suletakse lõplikult tänavu 15. detsembril. Talvel annab tuumaenergia umbes 40 protsenti kogu Ukraina elektrienergiast ja Tshernobõli ainus veel töötav osa annab umbes kuus protsenti.
 
LääNE G7 RIIGID KUULUTASID 1995. aastal, et kõik Tshernobõli reaktorid tuleb sulgeda ja lubasid abistada Ukrainat jaama sulgemise ning uute tuumajaamade rajamisega kaasnevate kulude katmisel, samuti tavaliste elektrijaamade olukorra parandamisel.
 
Lääne seisukoht lähtub raudsest loogikast. Ukrainas on ainult Tshernobõlis RBMK-tüüpi reaktorid, mida peetakse kõige vähem turvalisteks. Ent üks probleem jääb siiski püsima - pärast katastroofi ehitati Tshernobõlist umbes 40 km kaugusele tühjale kohale uus linn Slavutitsh, et anda peavarju jaama töötajatele. See oli paradiis, võrreldes enamiku endise Nõukogude Liidu linnadega - korterid polnud viletsamad kui Lääne linnalähedaste rajoonide eramud, lasteaedades olid ujumisbasseinid, haigla oli kaasaegne.
 
Slavutitshil on vaid üks ülesanne, anda peavarju Tshernobõli tuumajaama 6000-le töötajale ja nende pereliikmetele. Kui jaam suletakse, peab enamik 28 000 elanikust hakkama uut tööd otsima. Linn on ülejäänud tsivilisatsioonist liiga kaugel.
 
Suletud Tshernobõlile piisab vaid paarist vahetusest inseneridest ja mõnekümnest töölisest. Neid läheb vaja valmivas tuumajäätmete ümbertöötamistehases, mis saab oma toorme teistest Ukraina tuumajaamadest. Inimvoog, mis 1986. aastal liikuma hakkas, voogab edasi. Tshernobõli õudusjutt jätkub.
 
  
Mittetulundusühing Eesti Tšernobõli Ühing, tel. 6014628, e-post: remoks@hot.ee
Web2