Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
ESTlРУС

Webbyt KÕIK UUDISED

KÕIK UUDISED

Print Sitemap

Valmimas on tõsielufim "Tšernobõli samuraid"

15.11.2011

Ohtlike olukordade kaameramees Ivar Heinmaa koos eestlastest veteranidega tuli hiljuti Tšernobõlist.

Tšernobõlis käisid Pärnu veteranide ühingu esimees Jaan Krinal ja Tartu ühingu esimees Kalev Kilk. Film peaks valmima järgmise aasta aprilliks.

  

Rindeoperaator Ivar Heinmaa filmib Fukushimas ja Tšernobõlis

Allikas: Õhtuleht 

"Tšetšeenia on kahtlemata kõige õudsem paik siin maamunal, kus ma olen käinud. Bosnia ja teised kriisipiirkonnad on selle kõrval kukepea," vaatab surmapõlgurist operaator Ivar Heinmaa tagasi oma paarikümneaastasele tööle sõja- ja kriisikolletes. Alles poolteist nädalat tagasi tuli ta Tšernobõlist, et saada viimased kaadrid dokfilmile "Tšernobõli samuraid".

Sõna otseses mõttes surmaga silmitsi on ta seisnud kümmekond korda. Korduvalt ka Tšetšeenias. "Seal nägi julmust nii ühel- kui teiselpool rindejoont," on selgitus, miks just esimene Tšetšeenia sõda Ivar Heinmaa mällu nii valus-teravalt on sööbinud. "Teise sõtta enam ei lastud." Küsimusele, kas hirmuga on võimalik harjuda, vastab ta küsimusega: mis on hirm? "Kui kuskil on tulistamine, lööb see adrenaliini üles ja hirmule sa ei mõtle. Mis ei tähenda, et hea kaadri nimel seisan ma teadlikult eluga riskides tanki ette. Samas mõtled kogu aeg, kuidas tulistamist pildi peale saada. Tavaliselt käivad sündmused sedavõrd kiiresti, et sa ei jõuagi midagi mõelda," võtab ta õõvastava igapäevatöö kokku.

Eelmisel aastal oli Ivar kodust ja perest eemal 210 päeva. Pärast seda, kui temast pereinimene sai, on lahkumised hoopis teise kaalu ja tähendusega. "Eks ta raske ole, aga peab hakkama saama," ohkab Ivar. "Abikaasa ju teadis, mis mehe ta oma kõrvale saab. Tema saab aru, tema ei nuta, kui ma ära lähen. Aga poisid, kolmene ja kaheksane, nemad nutavad," tunnistab Ivar, kelle silmad korraga kahtlaselt uduseks lähevad. "Äh, see on magamatusest," rähmab habetunud mees käega. "Aga tõsi ta on, et nüüd, kui sul endal on lapsed, on hulga raskem ära minna. Nüüd näed palju teravamalt, mis julmusi lastega maailmas sünnib. Enne mõtlesid, et siit saab jube hea kaadri või stoori, nüüd mõtled, et oh, issand, lapsed."
 
Tappev stress, mitte kiiritus
 
Nädal tagasi saabus Heinmaa Tšernobõlist, et saada viimased kaadrid järgmise aasta kevadel esilinastuvale dokkfilmile "Tšernobõli samuraid".
 
"Jaapanlastest turistid on just jõudnud Tšernobõlist kolme kilomeetri kaugusele jääva Pripjati linna keskväljakule ning klõpsivad kaameratega, kui korraga lendab ühe üheksanda korruse elumaja aknast välja vann ja prantsatab asfaldile," kirjeldab Heinmaa Tšernobõli argipäeva. Järjekordsed Ukraina geniaalsed ärimehed on metalli virutamas ja metallkronsteinide kättesaamiseks vanni seinast välja kiskunud.
 
"Käib metsik litakas, nagu oleks miin lõhkenud. Jaapanlased pööritavad hirmust silmi, sest nende teadmiste kohaselt ei ela selles juba veerand sajandit tagasi mahajäetud linnas ühtegi hingelist. Välja arvatud hundid," kirjeldab Heinmaa stseeni, mis sobiks apokalüptilisse või sürrealistlikku filmi.
 
Maailma suurima tuumakatastroofi üle elanud Tšernobõl meelitab isehakanud ärimehi endiselt, et pista tasku kõik, mis veel pista annab. See on Tšernobõli igapäevaelu. Seda elu ongi rindeoperaator Ivar Heinmaa aastaid püüdmas käinud.
 
"Kuigi meie film käivitub Fukushima katastroofiga, sest Tšernobõl jääb juba piisavalt kaugele ning poleks olnud enam sedavõrd ajakohane," selgitab Heinmaa, keda töö aasta algul Jaapanisse Fukushima katastroofipiirkonda viis, linaloo kontseptsiooni.

Küllap on Tšernobõlist tehtud sadu tõsielufilme. Miks siis veel ühte vaja oli?
 
Heinmaa sõnul keskendub tema film suuresti Eestist katastroofi tagajärgedega võitlemas käinud meeste lugudele. "Eestist käis seal natuke alla viie tuhande mehe, kellest täna elab Maarjamaal 3500," teab Heinmaa. Veel saavad filmis sõna Ukraina nn surmaminejad. Neid oli 900 meest, kes kohe pärast katastroofi saadeti jaama kustutama. Nüüd on neist elus vaid 97.
 
"Pärnu maksuameti juhi Jaan Krinali sõnul käis Pärnumaalt Tšernobõlis 440 meest, kellest iga kuues on tänaseks surnud," teab Heinmaa. "Samas ütleb doktor Mihkel Mardna, et mehi pole tapnud mitte niivõrd kiiritus, kuivõrd stress," jätkab Heinmaa. "Mardna toob siin võrdluseks Korea, Vietnami ja Afganistani sündroomi. Mehed teadsid, et nad on olnud ohtlikus kohas. Alateadvus jääb haigeks, siis jääb sul haigeks kurk ja mõeldaksegi, et kurat, vist on vähk. See, mis mehi tappis, oli hoopis stress ja alkohol," ütleb Heinmaa. "Aga kui antenn enam ei tõuse, viib see pere lagunemiseni, ja nii joodki ennast põhja või siis muretsed surnuks."
 
Esimest korda käis Heinmaa Tšernobõlis 1999. aastal koos soomlastest kolleegidega. "Tollal olime praktiliselt reaktori külje all, seina ääres. Aga nüüd enam nii lähedale ei pääse."
 
Ehkki radiatsiooni foon on endiselt üle loodusliku, siis midagi eluohtlikku see endast ei kujuta, sõnab Heinmaa. "Kuigi paikselt elada seal ei tohi. Tööl ollakse seal järjepanu vaid pool kuud. Jätkuvalt käib reaktori katmine sarkofaagiga ning seda tööd juhendavad prantslased. Umbes 200 inimest elab ja töötab 30 kilomeetri tsoonis."
 
Sõda elu ei kindlusta
 
Rindeoperaatoriks Ivar ennast siiski tituleerima ei kipu. "Ma ei käi ainult sõjakolletes, vaid ennekõike kriisipiirkondades, nagu Liibüa ja Pakistan ja Afganistan. Iga kord pole seal rindega tegemist," räägib Heinmaa, kes alustas tööd operaatorina 1987. aastal ETVs ja on viimased paarkümmend aastat vabakutseline, peamiselt soomlaste palgal. "See on erandkorras, kui ma kellelegi teisele tööd teen."
 
Heinmaa elu on kindlustatud, kuigi sõja- ja kriisikoldeid kindlustused ei aktsepti. "Aga kindlustus peab olema, juba sellepärast, et kui midagi juhtub, tuuakse mind koju ära," ütleb ta sama rahulikult, nagu oleks jutt kirja koju saatmisest.
 
Kui kaua Ivar veel kiivri ja kaameraga mööda maailma kuumi paiku kavatseb ringi rännata, ta öelda ei oska. "Kuigi olen mõelnud, et kui peaks sattuma ette koht, kuhu ma minna ei julgeks, lõpetan selle töö ära. Paraku pole sellist kohta veel ette tulnud. Olen seni kõik tööd vastu võtnud," muigab ta.
 
 
 
Dokumentaalfilmi peategelane: Tšernobõli Anna

Allikas: Õhtuleht

Koostöös Soome Yleisradio, ETV ja Kreeka TVga valmiva doki üheks peategelaseks on Anna, kes elab Ukrainas Kupovate külas 30 kilomeetri tsoonis traataia sees, on 78 aastat vana ja kellel on viis aastat noorem voodihaige invaliidist õde.

"Pärast pauku võttis ta kaasa oma õe, padja ja koti kartuleid, nad saadeti kuskile Ukrainasse. Aga mingil hetkel hakkas tagasi kiskuma. Ja nagu Anna korduvalt rõhutas: kahte asja siin elus vahetada ei saa – kodu ja ema. Nii kobis ta koos õega oma elukohta tagasi," toob Heinmaa filmist esile ühe elusaatuse, nagu neid Tšernobõlis on sadu ja tuhandeid.

Peale Pripjati kesklinna sürrealistliku pildi, kus kõrvuti mahajäetud ja mustendavate aknaavadega üheksakorruseliste elamutega kõrguvad läbi asfaldi kasvanud puud, kus linna ääres laiub surmatolmuga kaetud tuhandete autodega surnuaed, kus mahajäetud aatomielektrijaama ääristavad hiiglaslikud vaikivad roostes kraanad, on sajandi katastroofi jälgi näha ja tunda ka looduses.
 
"Õunad olid suured ja hea maitsega," kinnitavad kui ühest suust Ivar Heinmaa, filmi helioperaator Martin Vinkel ja produtsent Margit Vremmert. Vee-elukad jäid eestlastest siiski puutumata. "Kuigi kalad on tohutud ja nägime isegi ühte neljameetrist säga, siis isu nende järele ei tekkinud," muigab Heinmaa.
 
Kui eestlastest filmitegijad filmi ühe peategelase Anna käest küsisid, kas 26. aprill 1986 oli tema elu üks mustemaid päevi, vastas memm silmapilkugi mõtlemata, et 1932. ja 1933. aasta holodomor, kui nälga surid miljonid ukrainlased, oli õudus, aga 1986. aastal ei juhtunud selle kõrval mitte midagi. "Kas te näete kuskil radiatsiooni?" küsis memm filmitegijatelt. "Et tema küll ei näe. Ja kui juba sipelgad ja toonekured on kohal, siis radiatsiooni ei ole," vahendab Heinmaa.

 

Mittetulundusühing Eesti Tšernobõli Ühing, tel. 6014628, e-post: remoks@hot.ee
Web2