Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
ESTlРУС

Webbyt KÕIK UUDISED

KÕIK UUDISED

Print Sitemap

Tuntud rindeoperaator Ivar Heinmaa sai valmis dokfilmi “Tšernobõli samuraid”

06.04.2012

Tuntud rindeoperaator Ivar Heinmaa sai valmis dokfilmi “Tšernobõli samuraid” ja räägib Raul Rannele, miks tema jaoks Tšernobõli jutud jälle tähtsad on.
 

Allikas: Eesti Ekspress  

Siin ei maga enam keegi: Ivar Heinmaa ja tühjad roostes lastevoodid.Ivar Heinmaa on paljudele teada mees, kes viimastel aastakümnetel on kaameraga käinud kõigis maailma pingepesades, lahinguväljadel ning õnnetuspaikades. Filminud üldjuhul Soome televisiooni tellimusel ränki kaadreid sõjast, ülekohtust, vägivallast, surmast ja… Ühesõnaga on ta läbi oma kaamerasilma näinud väga palju koledat.
 
On tunne, et kui selline mees võtab vahelduseks ise dokumentaalfilmi teha, teeb ta selle liblikate hingeelust või Eesti tublimatest laululindudest. Et hing puhkaks kogu sellest mögast, mida seni on pidanud nägema. Aga ei, Heinmaa teeb filmi 26 aastat tagasi Tšernobõlis tuumaõnnetuse tagajärgi likvideerimas käinud meeste saatusest. Miks?
 
 
Kas “Tšernobõli samuraid” on sul esimene film, kus sa lisaks operaatorile oled ka režissöör?
Ei. Mõni aasta tagasi tegin ka filmi “Afganistani armid”.
 
Just-just, tuleb meelde. Tšernobõli film on siis teine?
Soome Ylele olen päris palju teinud. Seal jookseb kolmapäeva õhtuti sari “Ulkolinja”, kus näidatakse tunniseid filme kogu maailmast. Sinna olen teinud oma 68 või 69 filmi.
 
Aga neis oled sa olnud ikka operaator?
Seda küll. Kuigi, tead, kohati tunnen, et ega seal suurt vahet pole. Pead peas ikka valmis mõtlema, mida filmid, mis lugu räägid ja kuidas see kõik kokku monteerida.
 
Su filmi nimi on “Tšernobõli samuraid” ja see algab kaadritega mullusest Jaapani tuumakatastroofist. Kui nii sobib küsida, siis mida sa oma filmiga öelda tahad?
Vaata, eks ma olen tegelikult päris pikka aega mõelnud sellele Tšernobõli värgile. Käisin soomlastega seal 1999. aastal ning 2000. aastal, käisime seal koguni kolm korda. Juba siis mõtlesin, et huvitav, mida need meie mehed sisemiselt pidid üle elama, kes sinna omal ajal katastroofi tagajärgi likvideerima saadeti, mõtlesin nende mõtetest, saatusest ja kogemustest. Et jõle põnev oleks sellest film teha. Siis jupp aega seedisin seda mõtet.
 
Paar aastat tagasi käisin rääkimas, et võiks teha midagi sellist. Aga oli masu aeg, Eesti filminduses olid rahastamise asjad nutused. Öeldi otse, et tõenäosus, et antakse raha, on väike. Samas olen sellest filmist ka oma Soome sõbraga pidevalt rääkinud. Ükskord ta ütles, davai, teeme ära, Soome Yle tuleb kah kampa.
Ja eelmine aasta oli Jaapanis tsunami ning pärast seda kohe Fukushima tuumajaama plahvatus.
 
Tähendab, Fukushima katastroof tegi Tšernobõlis juhtunu jälle aktuaalseks.
Muidugi. Paljude jaoks oli see Tšernobõli tuumajaama õnnetus ju mingi üle paarikümne aasta tagasi toimunud hämar lugu, kes seda enam mäletas. Teatakse, et käis kõva mütakas, aga ega detaile ei mäleta enam keegi. Kaugel toimunud asi. Tänu Jaapani õnnetusele, kui nii võib öelda, läks ajakohaseks.
 
Üks su filmi tegelastest vaatab kaadreid Jaapanist ning ütleb, et täielik déjà vu, meenub Tšernobõl.
Aga paljude jaoks ongi.
 
Kas sul endal on lähedasem side mõne Tšernobõli õnnetuse tagajärgede likvidaatoriga?
Ei, seda mitte.
 
Aga kust sa tead nende lugusid? Kuidas filmi osalejad leidsid?
Eks ma uurisin kõvasti tausta. Helle Tiikmaa on kirjutanud neist raamatu. Raamatu nimi on “Võitlus nähtamatu vaenlasega”. Ma helistasin talle ja küsisin otse, kes võiksid olla head tüübid filmi jaoks.
 
Mehed olid sinuga koos Tšernobõli õnnetuspaigas kaasas. Sama võtet, mulle meenub, kasutasid oma Afganistani filmis – viisid peategelased sündmuspaigale.
Just.
 
Mis mõtetega mehed Tšernobõli kaasa tulid?
Üks neist oli 2006. aastal mingi turismigrupiga seal käinud. Tõsi, käis bussiga, aga buss läks katki. Nii et Prõpjatis – kuulsas kummituslinnas, mis pärast aatomiõnnetust tühjaks jäi – sai ta toona olla ainult paar minutit. Aga… nad on mõlemad sellised mõtlikud vanad. Maamees Kalev hakkas õhtuti rääkima, et tervis kipub käest minema. Tema ütlebki filmis, et omal ajal Tšernobõlis keeras oma tervise nässu.
 
Mis selle filmi tegemisel kõige rohkem erutas?
Raske öelda, mis nii väga erutas. Ma olen elus igasugu koledaid asju näinud. Sellega võrreldes ei olnud Tšernobõli filmis midagi nii hirmsat.
 
Just. Vähe on asju, mis võiks sind…
Siiski, see Valgevene vähihaigla. Filmis on kaader, kus haiged lapsed on klaasi taga. Lastega seotud ebaõiglust on ikka väga raske filmida.
Võib-olla ka see, et kogu õnnetuspaik on ära lammutatud. Ma mõtlen näiteks Prõpjati linna.
 
Muide, olen ise seal käies sama asja peale mõelnud. Et kes on need inimesed, kes selles mahajäetud linnas ei pidanud paljuks vannitubades kahhelplaati kangutada…
No just. Kogu metall, mis vähegi on olnud ripakil, on ära tassitud ja maha müüdud. Seal olid tohutud autode ja tehnika surnuaiad, olen seal paar korda käinud filmimas – sain jube kihvtid kaadrid. Nüüd teatati mulle, et see surnuaed on kinni pandud ja ligi ei lasta, kuid kohalikud ütlesid, et kogu metall on lihtsalt lahti saetud ning ära viidud.
 
Mida sa loodad, et vaatajad su filmis näeksid? Millele võiksid nad pärast vaatamist mõelda?
Et näete, mis võib juhtuda, kui ehitatakse tuumajaam. Et see on asi, mida tuleks tõsiselt kaaluda. Ja väga pikas perspektiivis tuleks mõelda. Kusjuures ma ei taha seejuures võtta poolt või vastu seisukohta, annan enesele täiesti aru, et ega alternatiivi väga ei olegi. Aga tahan, et selles filmis räägitud lood paneksid inimesed tõsiselt mõtlema.
 
Sul on seal filmis vägevad vanad fotod ja kaadrid, mis kõik selle omal ajal juhtunu elustavad. Kust need pärinevad?
Fotod tegi toona fotograaf Igor Kostin. Mul oli plaan ta tegelasena filmi võtta, aga ta paraku loobus. Pildid oli ta agentuurile müünud, kelle kaudu sai neid osta. Kroonikakaadritega oli aga paras jama – alguses tundus kõik väga hästi, pakuti hea hinnaga. Pärast selgus, et kõik arhiivikaadrid olid justkui kusagile filmi varem valmis lõigatud pisikesed jupid. Tükk aega jamasime sellega, et saada arhiivist n-ö musta kroonika materjali. Ja ei saanudki. Alguses hoidsin kahe käega peast kinni – mida nende juppidega peale hakata! Aga monteerija tegi väga head tööd ja asi mõjub, nagu vaja.
 
Filmi näidatakse varsti Eesti teles…
…ja ka kinos.
 
Kas ka mujal – Soomes, Ukrainas?
Soomes kindlasti, ja Kreekas. Tegelikult on huvitatuid palju. Norrakad, rootslased, jaapanlased, sakslased, prantslased. Ja veel ka katalaani televisioon. Eks nad ootavad, kui film saab valmis, siis vaatavad ja otsustavad, kas võtavad või mitte. Aga kreeklastega on diil tehtud.
 

Tagasi surmatsoonis1986. aasta 27. aprilli Soome uudised teatasid radioaktiivse pilve tekkimisest Kiova ümbrusse. Põhjaeestlased, igapäevased Soome televisiooni vaatajad, avastasid sõnastikust, et Kiova tähendab Ukraina NSV pealinna Kiievit. Pilv laienes ja kandus läände ja edelasse. Forsmarki tuumajaam Rootsis teatas kõrgendatud radioaktiivsusest. Kaks esimest päeva kuulsidki eestlased Tšernobõli elektrijaamas toimunud tuumareaktori plahvatusest ainult välismaistest raadiojaamadest, ja napiks jäi ka edasine Nõukogude Liidu sisene info.

Loomulikult saadeti katastroofi likvideerima sõjavägi, armeeteenistuses olnud noored mehed olid pidanud oma tervise peal katsetama ka nõukogude esimest tuumapommi 1948. aastal. Neid ohvreid ei suudeta tänini kokku lugeda.
 
Tšernobõlis käis praeguse arvestuse järgi 830 000 meest, Eestist 4800. Tunnine dokumentaalfilm “Tšernobõli samuraid” viib kaks kunagist nõukogude sõdurit, radiatsioonikõrvaldajat – Jaan ­Krinali Pärnumaalt ja Kalev Kilgi Tartumaalt – Tšernobõli nüüd, kakskümmend viis aastat hiljem.
 
Fragmentaarne film võtab raamiks Jaapani Fukushima tuumajaama katastroofi, nagu rõhutades, et Tšernobõl ei saanud jääda erandiks. Kaamera jäädvustab kahe mehe külaskäigu ja näitab täielikku vaikelu talu- ja linna­majades, loodusjõudude käes lagunenud ühiskondlikke hooneid, laste­aia tühja magamistuba roostetama hakkavate raudvooditega. Poris vedelevad punased propagandaloosungid, mahajäetud nukud (neid on ehk isegi liiga palju, näha on juba režissööri kätt). Inimtühi väljasurnud linn mõjub, eriti filmis, alati hirmutavalt, pealegi on lähemale hiiliv surm irratsionaalne, tunnetamatu.
 
Kõigest hoolimata läheb relvastatud valvega piiratud ja saastatud tsooni inimesi tagasi, endisse elukohta elama läinuid loetakse 214. Eestlased kohtuvad filmis vanema naise Anna Ivanovnaga. “Siin on minu kodu ja kodumaa,” ütleb Anna, kes peab väikseses majas ihuüksinda naturaalmajapidamist.
 
Katastroofi tagajärjeks arvab ukraina teadlane Aleksei ­Nesterenko olevat sajad miljonid mürgitatud inimesed. Tema isa Vassili ­Nesterenko, Ukraina tuumaenergia instituudi juht, suri kiirituse tõttu. Kunagine Eesti NSV pearadioloog Peeter Mardna ei näe Tšernobõlis viibinute kehva tervise põhjusena mitte kiiritust, vaid ennekõike post­traumaatilist stressi – ta rõhutab filmis, et kui võrreldi omavahel Tšernobõlis olnuid ja neid, kes seal polnud käinud, siis selgus, et tuumajaamas viibinud eesti sõduritel oli vaid rohkem enesetappe ja alkoholismi. Emotsionaalselt jääb muidugi peale seisukoht, et kõik seal viibinute haigused tulenevad kiiritussaastumisest.
 
Kuigi film on täis juhuslikke leide ja ootamatuid kohtumisi tuumakatastroofi areaalil kakskümmend viis aastat hiljem, on ta veenev oma autentsuses ja hirmutav kaootilises inimtühjuses, kus tajud inimese loodu vastupandamatut kustumist entroopiasse, olles samas ka hoiatav ajastudokument, mis, kurb küll, näib sobivat näitamiseks muutumatul kujul ka katastroofi järgmisel juubelil. Filmi lõpus teeb Jaan Krinal teatavaks jahmatava fakti: isoleeritud radioaktiivse ala suurus Tšernobõlis on 50 000 ruutkilomeetrit, Eesti pindala on aga 45 227 ruutkilomeetrit. Tuumajaama avarii Eestis saastaks kogu meie elamisruumi.
 
Jaan Ruus

 

Mittetulundusühing Eesti Tšernobõli Ühing, tel. 6014628, e-post: remoks@hot.ee
Web2