Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
ESTlРУС

Webbyt KÕIK UUDISED

KÕIK UUDISED

Print Sitemap

Millise jälje jättis Eestisse Tšornobõli vihm?

02.07.2012

Eestil suuresti vedas – Tšornobõli tuumajaama plahvatusel õhku paiskunud radioaktiivne pilv tegi ringi ümber meie lähiriikide, jättes Eesti peaaegu puutumata.

 

Allikas: Novaator

26. aprilli ööl 1986 plahvatuses Ukrainas Tšornobõli tuumajaama neljandas reaktoris paiskus atmosfääri hiigelsuur radioaktiivne pilv, mille jälgi on leitud kogu põhjapoolkeralt. Nii Ukrainas kui Eestis oli toona aprilli lõpu kohta erakordselt suvine ilm – kõrgrõhkkonna tõttu oli päikeseline ja palav.
 
Pilv suundus Ukrainast üle Leedu Poola, sealt edasi Rootsi ning keeras siis suuna Soome peale. Soome kohal said kuumad õhumassid kokku külma frondiga ning järgnenud tugev vihmasadu liikus Soomest edasi Venemaa suunas, riivates servast ka Ida-Virumaad.
 
Kui palju on Tšornobõli jäägid mõõdetavad Ida-Virumaal praegu, see huvitas Tartu Ülikooli füüsika instituudi teadlasi Merle Lustit ja Enn Realot, kes äsja avaldasid artikli ajakirjas Journal of Environmental Radioactivity. Uuring on üks osa Lusti äsjavalminud doktoritööst.
 
Alates 1991. aastast on Ida-Virumaal mõõdetud kahe tseesiumi isotoobi koguseid pinnases. Poolestusaja järgi arvutades on koostatud mudel, mis võimaldab öelda, milline oli olukord 1. mail 1986, ehk päeval, mil Tšornobõli saastevihm Virumaad kastis.
 
Tänaseni on Tšornobõli jälgedest keskkonnas kõige rohkem leida tseesiumi isotoopi numbriga 137, mille poolestusaeg on 30 aastat. Teise tseesiumi isotoobi, mida pilv tuumajaamast laiali kandis, tseesium-134 poolestusaeg on kaks aastat, see on tänaseks keskkonnas lagunenud.
 
Lusti ja Realo uurisid, kuidas vihmana pinnasele sadanud radioaktiivsus pinnases allapoole liigub. Kui esimestel aastatel näitasid analüüsid, et tseesium oli 3-5 sentimeetri sügavuses, siis tänaseks on see jõudnud umbes 15 sentimeetri sügavusse.
 
Ühelt poolt on see hea – pinnases sügavamale vajudes pakub maapind kaitsvat fooni ning nendes paikades liikujad ei saa enam nii suures doosis radioaktiivset kiirgust.
 
Teisalt suudab tseesium taimejuurte kaudu taas ülespoole liikuda, mistõttu pole välistatud, et metsaandide, taimede või taimi söönud loomade liha kaudu jõuab see pinnasesse ladestunud tseesium taas ringiga inimeste toidulauale.
 
Uuringus mõõdeti pinnases tseesiumisisaldust Ida-Virumaa 34 eri paigas. “Nende maalappide leidmine oli üsna keeruline, sest seal ei tohi olla põllumajandust, mis pöörab pinnase igal aastal segamini,” ütles Lusti.
 
Nii kasutati mõõtmisteks looduslikke heinamaid, kust võeti spetsiaalselt selleks puhuks konstrueeritud seadme abil mullaproove , mis võimaldas analüüsides teha vahet, kui palju on saastust jõudnud pinnases eri sügavustesse.
 
Kuigi tuumajaamast väljapaiskunud saastet jõudis Ida-Virumaale umbes 20 korda enam kui mujale Eestisse keskmiselt, siis pole Lusti sõnul täna siiski põhjust muretseda.
 
“Eestis on radioaktiivsusega seotud põhiline probleem seotud radooniga, Tšornobõli saaste roll sellega võrreldes on väga väike,” märkis ta.
Radoon on pinnases leiduv radioaktiivne gaas, mis tekib maakoores leiduvate radioaktiivsete uraani ja tooriumi isotoopide lagunemisel. Tõsisem on sellega olukord Põhja-Eestis, aga ka näiteks Tartumaal.
 
Lusti on oma töös mõõtnud ka seente ja teiste metsasaaduste radioaktiivsust, kuid saadud näitajad on üsna väikesed.
 
Siiski on saaste jagunenud üsna ebaühtlaselt. Nii on Narva-Jõesuu lähedal üks metsatukk, kuhu saastet on ladestunud ilmselt suuremal määral. “Kui kiirguskeskusel oli tarvis teha õppusi, siis käidi seal mõõtmas, sest seal oli, mida mõõta,” tõi Lusti näite.
Mittetulundusühing Eesti Tšernobõli Ühing, tel. 6014628, e-post: remoks@hot.ee
Web2