Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
ESTlРУС

Webbyt KÕIK UUDISED

KÕIK UUDISED

Print Sitemap

Katke varsti ilmuvast raamatust “Sõda nähtamatu vaenlasega”.

11.04.2011

Inimesed jäid haigeks või hukkusid, aga lipp sai reaktori otsa püsti.
 

Allikas: Eesti Ekspress

Päästeameti peadirektor Kalev Timberg meenutab, kuidas ta noore tsiviilkaitse ohvitserina likvideeris tuumakatastroofi tagajärgi. Katke varsti ilmuvast raamatust “Sõda nähtamatu vaenlasega”. Surmav surnuaed: 30 kilomeetri tsoonis asuv radioaktiivselt saastunud tehnika “surnuaed” 2010. aastal. Siia toodi puhastustöödel kasutatud veoautod, soomustransportöörid, helikopterid ja muu tehnika
 

Radioaktiivne pilv liikus üle Valgevene, Poola, läks merele, üle Norra, Rootsi ja me saime selle sabaga pihta n-ö tagasiulatuvalt,” räägib Kalev Timberg. Tšernobõli avarii ajal 1986 oli ta Tartu tsiviilkaitsestaabi ülem.

“Me joonistasime kaarte Eesti saastatusest. Mõõtmised olid iga nelja tunni tagant ja üle riigi. Nii saime teada, kus on jälg – Sillamäe ja Narva-Jõesuu juures ja Saaremaal Sõrve säärel.” Valminud kaarte teadaolevalt säilinud ei ole.
 
“Miks sa gaasitorbikus ei ole?”
Kalev Timberg meenutab juhtumit Tartu lennuväljal: “Üldiselt oli foon suhteliselt stabiilne, mõnikord ainult kõikus. Siis järsku teatati mulle lennujaamast, et neil on foon kaks korda kõrgem. Läksin sinna, ja tõesti – rohututid seal andsid mõõtmisel, ütleme, üks-kaks korda kõrgema taseme.
 
See oli arvestatav foonimuutus ja looduslikel põhjustel ei saanud see tekkida, pidi olema mingisugune kõrvalmõju. Ja siis ma vaatasin – eelmine päev oli sadanud vihma. Lennuväli oli kaldu ja vesi voolas sinna nurka. Ühesõnaga, kuskil atmosfääris oli saastumine, pilved puutusid kokku selle saastunud õhumassiga ja tõid selle vee meile.
 
Kuna ta jooksis ühte nurka, siis rohi ja mättad olid nagu filtrid, mis korjasid kogu kiirgavate tolmuosakestega vee kokku ja maa sees selles kohas tekkis suurenenud kiirgus. Aga märkimisväärselt Eestis radiatsioonitase ei tõusnud. Näiteks Tartus ei jõudnud see isegi mitte kaks korda üle loodusliku fooni.”
Timberg meenutab ka 1. mai pidustusi. Kiievis peetud paraadi näidati üle Nõukogude Liidu kui ohutuse tunnismärki. Tartus kogunes linna parteieliitparaadi praeguse Atlantise vastu, Emajõe kaldale püstitatud tribüünile.
 
Nikolai Preimann (Tartu täitevkomitee esimees – EE) seisis seal koos oma jüngritega,” kirjeldab Timberg. “Meid, sõjaväetegelasi, oli ka ikka tribüünile kutsutud. Olin mina, siis oli üks sõjakomissar, Džohhar ­Dudajev (Tartus asunud raskepommituslennukite diviisi ja linna garnisoni ülem – EE) koos oma staabiülemaga ja kohaliku KGB ülem. Parteiliine pidi oli juba Tšernobõli avarii teada ja keegi küsis mu käest, et Kalev, miks sa siis gaasitorbikus ei ole. Ma ütlesin, et kui tsiviilkaitse staabiülem ei ole gaasitorbikus ja ei ole linnast ära jooksnud, siis võib asja rahulikult võtta.”
 
Suitsupaus radioaktiivse kola otsas
Tšernobõlis olid kõige raskemad esimesed kaks aastat. 1986. aasta oli katsetuste aeg, 1987. aastal käis Vene korra kohta juba süsteemne töö. Kalev Timberg oli kiirgus- ja keemiakaitse ohvitserina Tšernobõlis eritsooni operatiivgrupi staabiülem 1987. aasta suvel.
 
“Seal tehti lollusi küll,” on Timbergi resoluutne hinnang. “Mingiks aastapäevaks taheti panna punane lipp neljanda reaktori juures korstna otsa. Need mehed said väga suure kiirgusdoosi, kui mööda saastatud katust jooksid. Inimesed jäid raskelt haigeks või isegi hukkusid, aga noh, lipp sai igatahes püsti. Selles kultuuris oli see oluline ja eks ta ole natuke selline sõjaväelaste värk kah. Et kui lööme lipu vaenlase kaevikusse püsti, siis kaevik on meie oma.”
 
“Tuumajaama territooriumil oli suitsetamine lubatud ainult kindlates kohtades, mis olid tolmust puhastatud ja t öödeldud. Aga need olid tavaliselt töökohtadest natuke kaugemal,” räägib Timberg. “Ükskord lähen ja vaatan – objektil kedagi ei ole. Suitsunurgas ka ei ole. Leidsin mehed tööhoone tagant mingisuguse metallihunniku otsas istumas. Küsisin siis, mida nad siin teevad. Rühma ülem, kapten, ütleb, et perekur. Mina, et miks siin. Suitsetamise koht on kaugel, kurdab tema. Mul oli aga hea dosimeeter kaasas. Ütlesin neile siis, et “kas te teate üldse, milline kiirgustase siin on – kümme korda kõrgem!”. Vaat siis hüppasid küll püsti.”
 
Hiired pistsid suitsud nahka
Teooriast praktikasse üleminek algas aga viperustega, räägib Timberg: “Saabusime Kiievisse ja hakkasime Tšernobõli poole sõitma. 30 kilomeetri tsooni piiril tuli auto peale keegi leitnant, kes ütles, et tal on ülesanne meid kohale viia. Me ei saanud kohe arugi, et sõidame otse jaama, aga siis hakkasid vastu tulema igasugused konstruktsioonid, millest tuumajaam koosneb. Imestasin, miks me peame tavamundris otse saastatud jaama sõitma.
 
Meid viidi jaama administratiivplokki, 4. reaktorist võib-olla kilomeetri kaugusele. Kohal polnud kedagi peale ühe korrapidaja, kes ütles, et meid pidi viidama hoopis Tšernobõli linna, 16 kilomeetri kaugusele.
 
Kui sinna jõudsime, siis kohalik logistik, kuuldes, et meid oli jaama viidud, käskis taskutest kõik isiklikud asjad välja võtta ja riided ühte suurde kotti visata – need läksid hävitamisele. Olin üsna pahur, sest olin just lasknud endale uue mundri õmmelda ja kui meid poleks tarbetult jaama veetud, oleksime riided kojusõidul tagasi saanud.”
 
Komandeeritud ei elanud tavapärases sõjaväelinnakus, vaid sõltuvalt positsioonist kas ühiselamus või korteris. Timberg jagas ühe teise Eesti ohvitseriga Tšernobõlis maja – telgiga võrreldes olid need luksuslikud tingimused.
 
“See oli mahajäetud piirkond, kuhu kõik staabi- ja muud ohvitserid majutati. Saime kokku oma naabritega, teiste seas ka selle operatiivgrupiga, keda välja vahetama tulime. Kuna selliste spetsialistide ring ei olnud suur, siis leidsin mõned tuttavad mehed, kellega olin koos sõjakoolis käinud. Nemad kukkusid kohe nõudma, et me end “sisse kirjutaks”. Niisugune traditsioon oli, ja eks meil oli selle jaoks konjakit kaasas ka
.
Minu toas oli sõduri raudvoodi ja madrats. Normaalne värk, sõjakoolis olime niimoodi aastaid elanud. Veel oli toas kõrgläikeni poleeritud puhtast puidust vana laineline riidekapp. See oli igast seinast nii meetri jagu eemale tõmmatud, et rotid kappi ei roniks.
 
Aga sellest ei piisanud. Ma panin kappi ülemisele riiulile oma kunstnahast kohvri. Muu hulgas jäi sinna kaks plokki Tallinna sigarette.
 
Kui ükskord kapist neid võtma läksin, siis oli kohvri nurk ära söödud ja sigarettidest ainult tubaka- ja paberipuru järel. Hiired olid käinud. Kuidas nad sinna üles said, mina ei tea. Kas ehitasid redeli või ronisid üksteisele kukile… Kapi tagumine vineerist külg oli ka sile,” kehitab Timberg õlgu.
 
Hiiri ta oma silmaga siiski ei näinud, küll aga rotti. “Rotid olid suured. Ühel hommikul ärkasin vara, läksin värsket õhku hingama ja nägin, et keegi on õunapuu otsas. Mõtlesin, et kass, aga hoopis rott oli puu otsas ja sõi õuna.”
 
Kindralid lunisid fiktiivseid tõendeid
“Armees ei ole zampolit’ide (poliittöötaja – EE) vastu kunagi erilist austust olnud, aga niisugust kuju, kes mul seal oli, Burdanoss (Punanina) nimi, polnud ma kohanud.
 
Minu käes oli pitsat, millega ma fikseerisin, kes eritsoonis käis. Too Burdanoss saabus enne lahkumist hunniku tõenditega, kus oli öeldud, et tema teenis seal ja seal, ja selle eest on talle ette nähtud eelisjärjekorras korter ja telefon ja muu.
 
Vaatasin, palju ta endale kiirgusdoosi oli kirjutanud (üledoosi eest maksti eraldi) – et sellist saada, pidi iga päev kaks tundi reaktori otsas istuma. Saatsin ta minema, aga ta läks admiralile kaebama. Tean, et lõpuks ta need templid siiski peastaabist sai, aga jumal temaga, jumal näeb ja karistab.
 
Eks pitsat oli ahvatlus teistelegi, sest vaid selle olemasolu päevakäsul fikseeris, et väeosa oli olnud eritsoonis tööl. Käsus nimetatud ohvitseridel jooksis viiekordne palk ja kolmekordne teenistusaeg ehk üks päev loeti kolme eest.
 
See tähendas ka, et riietus, millega jaama territooriumil käidi, läks hävitamisele. Minu juures käisid mitmed kõrged ohvitserid ja kindralid, saamaks kinnitust, et nad on oma mundriga tsoonis olnud. Siis said nad tagasi sõites raha uue mundri õmblemiseks.
 
Aga ega armee sellest varastamisest nüüd palju vaesemaks ei jäänud. Oli ka selline asi, et tuumajaama tsiviilülemused said meid hea töö eest rahaliselt premeerida. Mul pidi eri preemiatest vist isegi 3000 rubla kokku tulema, aga ma ei saanud midagi kätte. Me olime ju kõigist Nõukogude Liidu otstest ja kuna Tšernobõlis tehtud tööd olid salajased, siis keegi ei saanud midagi kontrollida – valitses suur segadus.”

 

Mittetulundusühing Eesti Tšernobõli Ühing, tel. 6014628, e-post: remoks@hot.ee
Web2