Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
ESTlРУС

Webbyt KÕIK UUDISED

KÕIK UUDISED

Print Sitemap

Tšernobõli veteranid pole keskmisest haigemad

21.10.2014

Eesti Tšernobõli veteranide vähihaigestumus ja üldsuremus ei erine oluliselt riigi meesrahvastiku näitajatest. Küll on neil keskmisest suurem enesetapurisk.
 

Allikas: UT Tartu Ülikooli ajakiri, nr.9, oktoober 2014

Tervise arengu instituudi epidemioloog Kaja Rahu on Tšernobõli veterane uurinud üle 20 aasta. Alustuseks ütleb ta kindlalt, et pooldab tuumajaama ehitamist ka Eestisse.

«See tundub õige valik,» mõtiskleb ta. «Õnnetusi tuleb muidugi karta ja ennetada. Aga radiatsioonihirmud on see uurimistöö minul maha võtnud.»

Riskid on «peas kinni»

Tšernobõliga seotult on seni kinnitust leidnud vaid kilpnäärmevähki haigestumise tõus nende saastatud piirkonna elanike hulgas, kes olid avarii toimudes lapseeas.  Laste kilpnäärmesse jõudis piima või juurviljade kaudu radioaktiivset joodi. Siiski, 99%-l juhtudest oli ravi tõhus.

Tuginedes kõigi Balti riikide vähiregistrite andmetele aastatest 1986–2007, leidis Kaja Rahu, et kilpnäärmevähk esineb keskmisest sagedamini ka siinsetel Tšernobõli veteranidel – iseäranis neil, kes saadeti töödele vahetult pärast avariid ning keda lühikese poolestusajaga radioaktiivne jood sestap enam ohustas.

Sama on näidanud ka Ukraina ja Venemaa veteranide seas tehtud uuringud. Samas ei pruugi statistilist haigusnäitajat tõsta kiirgus, vaid kilpnäärmehaiguste sõeluuring, mis veteranide hulgas õnnetuse järel tehti, viitab Rahu analüüsis, mis moodustas ühe osa tema TÜ tervishoiu instituudis kaitstud doktoritööst.

Suures plaanis aga oli veteranide vähkihaigestumus võrdne oma kodumaa meesrahvastiku keskmisega. Lisaks leidis Rahu ainult Eestit hõlmanud kitsamas uuringus, et ka siinsete veteranide suremus ei erinenud aastatel 1986–2011 Eesti meeste keskmisest suremusest. Karmi täpsustusega: Tšernobõli veteranide enesetapurisk oli meesrahvastiku keskmisest 30% suurem. Seda ka 26 aastat pärast õnnetust.

«Ka teisi radiatsiooniepidemioloogia uuringuid arvestades oli täiesti eeldatav tulemus, et suuri tervisekahjustusi ei ole,» ütleb Rahu. «Samas on ikkagi üllatav, et radiatsioon on nii nõrk vähitekitaja. Selle mõjul haigestumine eeldab väga kõrgeid doose. Ennekõike on veteranide terviseriskid ikkagi psühholoogilised.»

Palju teadmatust

Radioaktiivse kiirguse neeldumist eri kiirguse tüüpe arvestades mõõdetakse greides (Gy). Tšernobõli reaktori plahvatus tappis kaks inimest, 134 tuletõrjujat said ägeda kiirituse ning 28 neist suri peagi (tuumajaamas mõõdeti kiirgustasemeks 10–100 Gy tunnis, samas kui surmani on viinud ka 5 Gy intensiivsusega doos). Ent hiljem avariitöödele saadetud meeste keskmine kiirgusdoos jäi väiksemaks kui 0,1 Gy tunnis, viitab Rahu oma doktoritöös.

 «1986. aastal polnud selliseid teadmisi nagu praegu,» mõtiskleb Rahu. Infopuudus ja väärinfo Nõukogude armees (mille reservi päästetöödele saadetud mehed kuulusid) võimendas hirme; ühe esialgse reaktsioonina soovitati meestel radiatsioonikahjustuste vähendamiseks koguni alkoholi juua, räägib ta.

Avariitöölisi oli kokku ligi 530 000, sealhulgas 17 000 Baltimaadest (ligi 5000 Eestist). Selge info sellest, kui tugeva kiirituse nad üldse said, neil puudus. Enamik mehi viibis töödel mitu kuud, tähendab, kumulatiivne kiirgusannus kujunes pika aja jooksul. Pikaajalise väikese annuse mõju uurimine eeldab aga suuri kohorte ja täpset infot paljude taustategurite (näiteks veterani tervisekäitumise) kohta, ning nii Eesti kui ka Balti veteranide ühendkohort on annusest sõltuva haigusriski kohta üldistuste tegemiseks liiga väikesed. Küll annavad Baltimaades toimivad rahvastikupõhised meditsiiniregistrid hea võimaluse uurida veteranide tervist võrreldes meesrahvastikuga.

Annusesõltuvat riski on mõõdetud Ukraina, Valgevene ja Venemaa kordi suuremates kohortides, seal aga on registrid probleemsed, viitab Rahu. Ukrainas puudub Eestiga sarnane surmaregister, mis inimese ja tema surma põhjuse hõlpsalt seoks. Venemaal nenditakse «surmade puudujääki», mistõttu veteranide terviseanalüüsid on järjepidevalt «esialgsed». Nii vähijuhtude kui ka surmade registreerimine sai neis riikides hoo sisse alles pärast Tšernobõli avariid.

Samas ei ole teadlased praegugi veendunud, kas mingi kindel inimorganismile ohtlik pikaajalise radioaktiivse kiirguse lävi üldse eksisteerib. Ning selle analüüsiks oluliste taustategurite paljusus on mõned teadlased ka küsima pannud, kas madalate doosidega üldse tuleks edasi tegeleda.

Nagu teised mehed

Tšernobõli avarii mõjude analüüse raskendavad ka Nõukogude aja lõpu ühiskondlikud muutused, sealhulgas Gorbatšovi 1985. aasta nn kuiv seadus, viitab Rahu. Ka Eestis vähendas see eriti meesrahvastiku suremust. Hiljem aga tõusis suremus uuesti ja järsult, ilmselt üleminekuaja olude tõttu. «Siduda see suremuse tõus Tšernobõliga on väga lühinägelik,» nendib Rahu.

Just seda aga paljud veteranid teevad, jätkab ta. Osundavad, et koguni 20% neist on juba surnud. Olgugi et ka teistest sellesse ikka, keskeltläbi kuuekümnendatesse, jõudnud meestest on 20% sama aja jooksul surnud.

«Selle peale arvatakse tavaliselt, et siis pole veteranidel häda midagi, nad on sama terved nagu ülejäänud Eesti mehed. Aga pigem peaks seda tõlgendama nii, et nad on sama haiged nagu teised Eesti mehed.»

Tšernobõli saadetud Eesti meeste kohort oli kokkuvõttes veidi kaldu mitte-eestlaste poole. Kaja Rahu analüüsid näitavad muuhulgas ka seda, et rohkem, kui Tšernobõlis viibimine, mõjutab veterani terviseriske tema haridus ja sageli ka rahvus.

«Võib-olla ütlen liiga karmilt, aga kõigis meie tehtud uuringutes on mitte-eestlaste tervisenäitajad halvemad kui eestlastel,» ütleb  Rahu. «Ei ole ka uudis, et haridus on meeste suremusel üldiselt väga kõva kaitsetegur. Ka Tšernobõli psühholoogiliste tagajärgedega on haritumad veteranid selgelt paremini toime tulnud.»

Eesti Tšernobõli uuring on seni ainuke, mis on võimaldanud hinnata veteranide enesetapuriski. Eesti on üsna kõrge suitsiidiriskiga maa, enesetapud aga on seotud alkoholi kuritarvitamise ja depressiooniga.

Veteranid psühholoogiliste probleemidega arsti juurde ei tõtta. Aga ka ülejäänud Eesti mehed mitte, mõtiskleb Rahu. «Oluline oleks veteranide vaimset ja füüsilist tervist käsitleda koos.»

Hiroshima ja Nagasaki tuumarünnaku üleelanuid märgib ametlik termin «ellujääjad» (survivors). Tšernobõli veterane nimetatakse aga «ohvriteks» (victims).

«Kõige kurvem on, et nad peavad ennast ka ise ohvriteks,» arvab Rahu. «See on see, mida nad ise ütlevad.»

Siit kumab läbi probleem, millega õnnetuse järel ehk hästi toime ei tuldud: kuidas viia veteranideni adekvaatset infot. Et nad usuksid seda, et nende tervis pole lõplikult untsus, jätkab ta.

«Aga inimesed ei usu. Ka meie Tšernobõli veteranid mitte. Eesti Tšernobõli komitee on neid lausa kättpidi psühholoogi juurde talutanud. Aga see ei aita. Nad eelistavad sageli olla ohvrid ja ajada kõik, mis on elus halvasti, Tšernobõli kaela.

Paljusid hädasid, näiteks suitsetamist või alkoholi tarvitamist, saab ju ise kontrollida. Aga radiatsiooni näol on neil asi, mis ei ole nende kontrolli all. Vaikne riskitegur: me ei kuule seda, ei näe, ei tunne. Aga teame, et tekitab vähki.»

Tšernobõl ja Eesti riik

«Halb oli see, et Tšernobõli ei mindud vabatahtlikult. Seda on veteranid ka ise öelnud: nad said seal tegelikult väga kõrget palka, ja selle eest oleks suurelt Venemaalt leidnud küllalt vabatahtlikke. Otsus minna oleks olnud igaühe enda vastutusel. Praegu võttis vastutuse keegi teine.

Neile lubati igasugu asju: kortereid, autosid. Enamasti nad neid ei saanud,  muidugi ka Nõukogude Liidu lagunemise tõttu. Aga veterane teeb see tigedaks, praeguseni,» mõtiskleb Rahu.

Eesti riik tagab kõigile Tšernobõli veteranidele tervisekindlustuse ja viis aastat varasema pensioni. Eesti kodanikud on võrdsustatud represseeritutega, lisasoodustusi pakuvad kohalikud omavalitsused.

Kuivõrd aga võiks veterane ohvri-mentaalsusest välja aidata see, kui riik neile üldse mingeid soodustusi ei pakuks?

«See ongi see, mida nad kardavad,» arvab Rahu. «Minu meelest peab küll pakkuma. Just sellepärast, et nad ei läinud sinna vabatahtlikult. Võib-olla peaks sotsiaalministeerium kõva häälega välja ütlema, et ei võta neilt soodustusi ära. Riigieelarvet see oluliselt ei koorma, neid mehi on vähe.

Ka meile on mõned veteranid öelnud, et Eesti valitsus on uuringu kinni maksnud, kuna tahab näidata, et mingeid terviseriske ei ole, ja siis soodustused ära võtta.»

Mittetulundusühing Eesti Tšernobõli Ühing, tel. 6014628, e-post: remoks@hot.ee
Web2