Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
ESTlРУС

Webbyt KÕIK UUDISED

KÕIK UUDISED

Print Sitemap

Ilmapoiss lustis Tšernobõlis

03.12.2015

Tšernobõli tuumaplahvatusest on möödunud 29 aastat. Mis on saanud sest linnast nüüdseks.
 

Allikas: Tartu Ekspress

Millised on mahajäetud majad, poed, tänavad, käis suletud linnas kaemas Tartus elav ETV ilmapoiss Henri Laumets (27).

Millised eelteadmised sul Tšernobõlist olid?

Tegelikult üsna põhjalikud, kuna teema on mind köitnud pisikesest poisikesest peale. Kuid mõned kuud enne reisi laenas reisikaaslane üht väga head raamatut, kuhu oli kokku kogutud inimeste enda jutustused sellest tragöödiast ja pärastisest. Näiteks lood, kuidas tuletõrjujad läksid tuumajaama kustutama ja praktiliselt tunni ajaga olid nad radioaktiivsusest saanud nahapõletiku, mis sarnanes päikesepõletusele. Paari päevaga tuli neil nahk maha, mõne nädalaga kukkusid ka lihased luude küljest.

Hinge läksid lood loomadest. Kariloomad tungisid vabadusse süüa otsima, sest keegi neid ei toitnud. Seal on praegugi veel metsades metsikuid hobusekarju. Või see, kuidas sõjaväelased saadeti hulkuvaid või kodus kinni olevaid kasse ja koeri maha laskma.

Missugused ootused reisiks seadsid?

Kõik tundus kuidagi niimoodi, et olen minemas kuhugi väga haruldasse kohta. Eks see olegi kinnine tsoon, kuhu pääseb vaid lubadega. Lisaks hoidis ärevust üleval ka Ukrainas toimuv. Käisin seal ikkagi kevadel 2014 – Maidani veristest sündmustest oli natuke üle kahe kuu möödas ja presidendivalimised toimusid minu reisi viimasel päeval. Oodata võis kõike – rahutusi, uut riigipöördekatset või et äkki teeb Venemaa midagi lolli.

Tegelikult oli aga elu Kiievis rahulik nagu meil siin Tartus. Maidanil oli küll telklaager, aga seal elasid inimesed rahulikult. Mõned põletatud majad kesklinnas, ka palju piirdeid ja tõkkeid autorehvidest, aga muus osas käisid inimesed rahulikult tööl ja koolis.

Kas Tšernobõli reisida oli sama lihtne kui näiteks Pariisi?

Hotell ja lennupiletid tuleb omal käel võtta, see tuli samamoodi teha nagu mujal maailmas. Aga reisi Tšernobõli kinnisesse tsooni korraldab Kiievis asuv kohalik reisifirma. Selle maksumus oli 140 eurot, mis sisaldas Ukraina siseministeeriumi luba tsooni sisenemiseks, transporti, giidi ja kolmekäigulist lõunat.

Meie maksime 15 eurot rohkem, siis saime omale isiklikud dosimeetrid. Ekskursiooni lõpus saime ka nimelised tunnistused, et oleme seal tsoonis käinud, ning peale märgiti meie dosimeetri mõõdetud kogu kiirguse hulk, mis selle reisi jooksul külge saime.

Kuidas külaskäik täpselt kulges?

Tuumajaamast lõunas 7–8 kilomeetrit asub Tšernobõli linn, kus praegu elab 2000–3000 inimest paarinädalaste vahetustega. Nad on kõik kinnise tsooni töötajad – teadlased, arstid, tuumajaama hooldajad. Tervise huvides ei saa kauem kui paar nädalat seal elada. See linn väga saastunud pole, kuna tuumapilv liikus põhja suunas. Oma olemuselt meenutas see tavalist paneelmajadega väikelinna.

Järgmiseks sihtpunktis oli 1,5 km kaugusel tuumajaamast paiknenud lasteaed. See oli väga radioaktiivne koht, igal pool olid kollased hoiatusmärgid ja kohe, kui bussist välja astusime hakkasid kõigi dosimeetrid häiret andma, et ümbruskond on ohtlik. Lasteaed oli nukker, mänguasjad vedelesid veel hoovis, majas sees olid voodid ja riidekapid. Järgmiseks sihtpunktiks oligi kuulus kummituslinn Pripjat, möödusime bussidega tuumajaamast ja tegime vahepeatuse punases metsas. Kui tuumajaam õhku lendas, sai just see männimets, mis asus tuumajaama ja linna vahel, kõige radioaktiivsema doosi. See oli nii võimas, et puud surid ära ja värvusid punaseks. Sellest ka uus metsa nimi. Kui Nõukogude sõdurid kohale jõudsid, ei jäänud neil muud üle, kui lageraie teha ja mets koos ekskavaatoritega sinnasamasse maha matta.

Linn ise oli tohutu džungel, selline tunne, nagu sõidaks metsateedel, ja sedagi polnud näha, et 30 meetri kaugusel teest on üheksakorruseline paneelmaja. Linnas olles luges giid sõnad peale, et ohutuse huvides ei tohi muru peal kõndida, tuleb kanda ülerõivaid ja hoonetesse siseneda ei tohi. Ta lisas kohe juurde, et sellisel juhul oleks meie reis üsna mage.

Kõigepealt läksime haiglasse. Külastasime palateid ja operatsioonisaale. Kõik mööbel ja tehnika on alles, isegi ravimid seina ääres kapis. Oleme kolleegiga parajad seiklejad ja otsisime võimalikult suurt radioaktiivust taga. Selle leidsimegi haigla fuajeest. Tegemist oli tuletõrjuja kiivripolstriga ja see oli 1500 korda radioaktiivsem, kui on tavaline looduslik kiirgus Tartu linnas.

Pärast seda suundusime kultuurimajja, kus oli kinosaal, spordisaal ja diskoteek. Selle hoone taga asus lõbustuspark, mis pidi avatama 1. mail, aga tuumajaam nurjas selle plaani. Seal juhtus ka naljakas lugu. Nimelt tahtsime kolleegiga teha pilti, kus oleme autodroomi sees, mitte selle ees. Ootasime, kuni giid ja grupp eemale kõnnivad. Ronisime üle piirete, taskus dosimeeter täiega ragiseb ja piiksub. Pildid tehtud, lähme grupi juurde tagasi. Seal siis giid räägib, et õnnetusejärgsetel päevadel maandusid kustutustöödel osalenud helikopterid laadimiseks lõbustuspargi kõrvale, kandes sellega pidevalt radioaktiivset tolmu juurde, mistõttu on kogu Pripjati kõige radioaktiivsem koht see sama autodroom. Mina ja Gert vahetame väga hirmunud pilke...

Tagasi liikudes tegime suvalise põike seitsmenda korruse korterisse ja seal oli klaver. See oli kurb hetk, sest kunagi ju mängis keegi selle taga, aga nüüd seisab ja kogub see tolmu. Üldiselt oli korterites suurem osa mööblist alles, aga isiklikud asjad on laiali tassitud turistide, omanike ja varaste poolt.

Vaid pooleteise kilomeetri kaugusel tuumajaamast paiknenud lasteaias kippusid dosimeetrid alatasa häiret andma.Too välja kolm asja, mida uut see reis sulle andis.

Pani mõtlema, et inimene on loonud asju, millest tal tegelikult ei pruugi jõud üle käia, kui midagi peaks viltu minema. Kui tuumapilv oleks põhja suunas Valgevene metsade asemel hoopis lõunasse Kiievisse läinud, oleks meil hüljatud miljonilinn.

Kiievis oli aga näha, kui patriootlikud inimesed on. Nad hoiavad praegu nii kokku. Ma pole kunagi varem sõjas olevat riiki külastanud. Olgugi, et sõda oli minust kaugel eemal, oli õhkkond siiski teistsugusem kui mõnes teises Euroopa pealinnas.

See pole võib-olla mitte nii tähtis, aga ma pole kusagil mujal maailmas nii viisakat teenindust kohanud. Ööbisin täiesti tavalises Radissoni hotellis, Gerdil oli parasjagu sünnipäev ja õhtul tagasi saabudes ootas hotellitoas meid tort ja pikk käsitsi kirjutatud õnnitluskiri.

Kuivõrd peab paika lause "See on linn, kus on aeg korraga seisma jäänud"?

Nii see tõepoolest on. Selline tunne on, nagu oleks mõnes suures vabaõhumuuseumis. Mööbel, hooned on kõik sügavast nõukogude ajast. Sealt on palju asju minema viidud, kuid juurde pole midagi toodud, seega õhustik on ikka sama.

Kõige kurvem hetk oligi näha seda klaverit ühes paneelmaja kodus. Päevapealt pidi 50 000 inimest oma kodu jätma. Neile öeldi, et nad peavad eemal viibima paar-kolm päeva. Aga tagasi nad ei ole siiani saanud. Nende asjad ja kodud on seal. Kuid mitte ainult. Seal on ka palju nähtamatut. Mälestus lapsepõlvest, koolist, tööst, abiellumisest.

Miks peaks Sinu arust säärase reisi ette võtma?

Kindlasti soovitan kõigile. See paneb elu üle järele mõtlema, kuidas kõik võib ootamatult lõppeda. Soovitan seda teha ka võimalikult kiiresti, sest aeg, loodus ja kliima hävitavad inimese loodut kiiresti. Arvan, et paarikümne aasta pärast on need hooned osaliselt varisenud ja ülejäänud lihtsalt liiga ohtlikud, et neisse siseneda. Paljud minu sõbrad on küsinud, miks ma sinna läksin – Eestis kah palju mahajäetud maju. Kuid see pole see: seal on maha jäetud terve linn.

Mittetulundusühing Eesti Tšernobõli Ühing, tel. 6014628, e-post: remoks@hot.ee
Web2