Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
ESTlРУС

Webbyt KÕIK UUDISED

KÕIK UUDISED

Print Sitemap

Meeste tervist rikkus Tšornobõl, mitte kiirgus

23.04.2016

Tšornobõlis käinud meeste tervisekäiku 25 aastat jälginud Tervise Arengu Instituudi teadlased näevad, et meeste hädad sarnanevad pigem sõjaveteranide ja loodusõnnetuse ohvrite probleemidele, kuid ei ole seostatavad saadud väikese kiirgusdoosiga.
 

Allikas: Postimees

Postimehe vestlusringis on epidemioloogid Mati Rahu ja Kaja Rahu ning psühholoog Kaia Laidra.
Tšornobõlis käinud meeste tervisekäiku 25 aastat jälginud Tervise Arengu Instituudi teadlased näevad, et meeste hädad sarnanevad pigem sõjaveteranide ja loodusõnnetuse ohvrite probleemidele, kuid ei ole seostatavad saadud väikese kiirgusdoosiga. Postimehe vestlusringis on epidemioloogid Mati Rahu ja Kaja Rahu ning psühholoog Kaia Laidra.
 

Mati Rahu: Uurimine on mitme tähendusega. Kui mõtlete vahetut kokkupuudet veteranidega, siis seda palju ei ole olnud. Osa uuringutest tehakse nii, et ei pea palgest palgesse kokku puutuma.

Kokkupuude oli siis, kui nad vereproovi andsid ja kui oli kilpnäärme skriining, samuti vestlus psühholoogiga. Ülejäänu tehakse andmebaaside linkimisega.

-Registrite kaudu olete jälginud 4831 Tšornobõli-veterani tervist. Täpsemad uuringud on aga läbi viidud vähemate peal?

MR: Kõigi uurimisel polnud alati mõtet, võeti valimid. Vereproovidele kutsudes vaadati mineku aastat, töötamise piirkonda ja ametlikke kiirgusdoose, mis olid kirjas sõjaväepiletis. Vereproove võeti rohkem, kui neid analüüsitud on.

Kaasasime potentsiaalselt suurema ja väiksema doosiga mehi, kuid oli selge, et meeste doosid on oodatust väiksemad ning rahastaja, USA riiklik vähiinstituut ei näinud mõtet kõiki proove analüüsida.

Kaja Rahu: Uuringut kavandades eeldati, et nad said viis-kuus korda kõrgema doosi kui hiljem vereproovidest selgus.

-See oligi uuringute esimene üllatus – inimesed olid arvanud, et Tšornobõli piirkonnas pidid olema väga kõrged kiirgusdoosid. Aga analüüs näitas...

KR: ... et ei olnud. Vereanalüüdisest määratud doos klappis sõjaväepiletisse kantud keskmise doosiga.

Ukrainlased on küll hinnanud, et olenevalt doosi mõõtmise viisist võis märgitud doosi ebatäpsus olla isegi viiekordne. Eksimist oli mõlemas suunas. Mehed muidugi arvasid, et oli võltsinguid ja sõjaväepiletisse märgiti väiksem doos, kui tegelikult oli, kuna kehtisid piirmäärad.

MR: Mehed kartsid, et said rohkem kiirgust kui sõjaväepiletis kirjas, teades, et andmeid sai moonutada. Mõni andis enda sõnul, vastupidi, pudeli viina, et doos kõrgem pandaks ja ületaks piirmäära, mis võimaldas varem koju saada.

-Kas kilpnäärmehaigused on üks esimesi märke kiirguskahjustusest?

KR: Esimene haigus on ikka leukeemia. Leukeemiahaigestumus oleks pidanud sagenema kahe kuni viie aasta jooksul, 15 aastat hilisemaid leukeemiajuhte ei saa enam radiatsiooniga seostada. Meil diagnoositi esimene leukeemiajuht 2000. aastal.

MR: Teine haigestuv elund on kilpnääre.

Ameeriklased andsid kilpnäärme skriininguks raha eeldusel, et doosid olid kõrged.

-Tulemusena leidsite, et veteranide seas on sama palju kilpnäärmeprobleeme kui võrdlusrühmal, kes polnud Tšornobõlis käinud?

KR: Jah, kui räägime kilpnäärmesõlmedest ja haigustest, mis ei ole vähk. Avastati kaks kilpnäärmevähi juhtu. Peab ütlema ka seda, et kilpnäärmevähk on harva esinev haigus ja täiskasvanud meeste kilpnääre ei ole kiirgusele väga tundlik. Nende kahe juhu põhjal ei saa öelda, et veteranidel oli kõrgenenud haigestumus.

MR: See oli järjekordne kaudne tõestus, et kiirgusdoos ei olnud suur ega avaldanud mõju.

-Iga kord, kui ajakirjandus teie uurimistöö tulemusi kajastab, vallandub uskmatuse laine – just kiirguse mõju puudumise kohta. Kirjutasite internetikommentaaridele vastuseks viimasesse Akadeemia numbrisse lausa artikli.

KR: Umbusku on mujalgi, aga eriti radiatsiooni kohta, mis on vaikne risk, mida ei näe, ei tunne ega saa ise kontrollida. Ent see ei ole meie probleem.

-Inimesed pelgavad kiirgust ja teadus ei ole suutnud hirme maha võtta?

MR: Meie pädevuses ei ole neid maha võtta. Oleme lihtsalt oma meetodite raames teinud tööd nii hästi, kui saame, nii, kuidas meid rahastatakse.

KR: Oleme sõnumitoojad. Ja see sõnum ei meeldi alati.

-Kui arvestada, et lähetatute keskmine vanus oli toona 31, võiks suurem osa neist olla veel tublis tööeas, aga veerand Tšornobõli veteranidest on juba surnud…

MR: Veteranid surevad samas tempos nagu sama vanad Eesti mehed. Nende suremus ei ole kõrgem.

-Mis on ju šokeeriv sõnum!

KR: Ongi! Eesti meeste kõrge suremuse üks põhjustest on alkohol. Aga pikalt vaieldakse alkoholipoliitika eelnõu üle, selle asemel, et see kiiresti ära teha.

-Seega surmastatistika, vähihaigestumuse statistika, haigekassa andmete, diagnooside poolest ei eristu Tšornobõli-veteranid ülejäänud Eesti meestest?

Kaia Laidra: Kuigi see ei tulnud välja haigekassa andmetest, näitas eraldi tehtud uuring, et vahe oli vaimses tervises.

KR: Oluline vahe on ka enesetappudes.

-Aga muu tervis on nagu Eesti mehel ikka?

KR: Tihtipeale on veteranid häiritud, kui öeldakse, et nad on sama terved kui iga teine Eesti mees. Mina ütleksin pigem vastupidi. Need mehed on sama haiged kui teised Eesti mehed. Sest me ju kõik teame, et Eesti meeste eluiga on suhteliselt lühike. See küll pikeneb jõudsalt, aga see võiks toimuda kiiremini.

-Kui palju veteranide vaimset tervist uuritud on?

KL: On uuritud Tallinna ja Harjumaa meeste vaimset tervist.

Uuring algas aastal 2010, kõigepealt saatsime ankeedid kõigile, kelle elukohaks oli registreeritud Tallinn või Harjumaa, ja samas vanuses kontrollrühma meestele. Tollal oli Harjumaa veterane üle 800, neist vastas 614. Aasta hiljem toimusid intervjuud kliinilise psühholoogiga, sinna valiti postiküsitluse vastuste põhjal osa veteranidest ja kontrollrühmast. Uuringu mõlemad etapid näitasid, et veteranidel esineb rohkem meeleolu- ja ärevushäirete sümptomeid ningf alkoholiprobleeme.

Need on sellised mittespetsiifilised kaebused, mis võivad olla seotud mingi somaatilise häirega, aga tõenäoliselt on pigem psüühika põhjustatud. Samuti oli veteranidel rohkem väsimust ja uneprobleeme.

-Ja seda kõike veel 25 aastat hiljem.

KL: Analüüsides võtsime arvesse, et veteranid on keskmiselt madalama haridustasemega, sagedamini mitte-eestlased ja muud riskitegurid, mis neid kontrollrühmast eristasid – ikkagi jäi vahe vaimse tervise näitajates püsima. Seega ei ole halvema vaimse tervise taga üksnes veteranide erinev sotsiaal-demograafiline taust, vaid ikkagi midagi veel, mis on Tšornobõliga seotud.

-Saite jälile, mis see «midagi veel» on?

KL: Ei saanud. Kuna uuring oli kvalitatiivne ja küsimused puudutasid kindlate sümptomite esinemist teatud perioodil, siis ei ole võimalik öelda, mis täpselt mõjutas. Küllap on igal mehel oma lugu.

-Kui olete lugenud mälestusi, mis on ilmunud näiteks Tiit Tarlapi ja Helle Tiikmaa raamatutes, siis kui palju saab selle põhjal tuletada, mis täpselt nendega toimub?

KL: Üldiselt kujutatakse ette, et toona toimus kõik väga ootamatult, mingisuguste selgitusteta, kohapeal infot ei antud. Kui infot ka anti, ei saanud seda hästi uskuda.

Kuna radiatsiooni ei taju, kaasneb sellega sageli irratsionaalne hirm. Eriti kui ei tea, kui suur on saadud kiirgusdoos, milline on selle mõju tervisele, laste tervisele.

-Võib järeldada, et ei ole olnud kedagi, kes aidanuks nende hirmu leevendada? Ka mitte nüüd, 20–30 aastat hiljem?

KR: Paljugi sellest, mida teame radiatsiooni kohta praegu, ei olnud teada toona. Siis ei saanudki keegi seda neile rääkida, ja kõige vähem sai seda teha Nõukogude armee politruk. Aga muidugi oli hirme kõvasti.

KL: Nii palju kui nad ise on abi otsinud, on nad seda ilmselt saanud. Samas ei tunne nad psühholoogilise abi vastu suurt huvi.

Postiküsitluses vastas vaid kuus protsenti veteranidest, et nad on huvitatud psühholoogilisest abist. Tõenäoliselt nad ei tunnista enda psühholoogilisi probleeme.

KR: On räägitud, et nad ei võta psühholooge kuulda. Nii ongi võimatu infot nendeni viia.

-Teie uuring on algusest peale näidanud, et veteranide seas on enesetappude tase kõrgem. Kas see on püsinud?

KR: Jah, kõrgem risk ei ole kadunud, see on püsinud 30 protsenti kõrgem Eesti meeste keskmisest.

Mida aeg edasi, seda rohkem on nende hulgas ilmselt tekkinud kodutust, sest külmumine on surmapõhjusena nende hulgas palju sagedasem kui muidu Eesti meeste hulgas.

-Kas põhjused võib lühidalt kokku võtta: vaimsed probleemid pluss alkohol?

KL: Nii see, kui ka riskikäitumine üldisemalt. Ilmselt paljudel oli Tšornobõlist naastes tunne, et nüüd ta on oma kiirituse kätte saanud ja enam ei sõltu temast midagi, niikuinii sureb varsti ära.

Tervist kahjustavast käitumisest hoidumine võimaldaks pikendada eluiga ja tervena elamise aega.

-Nii saame Tšornobõlis viibimist pidada riskiteguriks?

KR: Jah. Meie käest küsitakse tihti, kas Tšornobõl rikkus meeste tervise? Vastame, et radiatsioon ei rikkunud, aga Tšornobõl kindlasti rikkus.

MR: Aga seda ei usuta jälle. Arvatakse, et kõiges oli süüdi radiatsioon.

-Kas on mingi uuring, mida oleks veel võinud või pidanud tegema, et veteranide tervisest paremat ülevaadet saada?

KL: Vaimse tervisega koos oleks võinud uurida kehalist tervist. Muidu jäävad õhku kahtlused, et äkki need somaatilised kaebused on seotud kehaliste haigustega. See oleks nõudnud palju suuremat uuringut.

KR: Samas haigekassa andmetest ei tule see välja – neil ei olnud rohkem diagnoose kui meesrahvastikus üldiselt.

Mulle tuli selles uuringus üllatusena, et veteranid said üheksa aasta jooksul keskmiselt 12 eri diagnoosi. Aga taas, veteranid ei erinenud sellega teistest Eesti meestest.

MR: Teaduse seisukohast ja meie ressursse arvestades tegime oma uuringutega maksimumi. Küsimus on selles lülis, mis jääb teaduses leitu ja selle kasutamise vahele. See on puudu.

Oleme veendumusel – ja seda on ka teemaga tegelev rahvusvaheline teadusüldsus –, et Eestis on kõige paremini saadud toimima linkimine andmebaaside vahel. Üheski teises riigis ei ole Tšornobõli kohorti lingitud surmade registriga – pole selliseid teadusartikleid. Veteranide enesetappude risk on ainsana leitud Eestis, kuna mujal ei ole olnud võimalik seda uurida.

-Mis saab edasi? Kas jätkate jälgimist, kuigi põhitulemused on käes?

KR: Registrite vahendusel jälgime edasi.

-Kas praeguste meditsiiniliste teadmiste põhjal võib eeldada, et kiirguse mõju lööb veel mingil moel välja?

KR: Teada on, et vähki haigestumus vanusega tõuseb – nee veteranide hulgas kui ka rahvastikus. Oma osa on eluviisil, aga kõrget vähiriski radiatsiooni tõttu oodata ei ole.

MR: Kiirgusdoos, mis need mehed said, oli suhteliselt väike ja selle mõju ei teata – seepärast Tšornobõli-uuringute vastu huvi tuntaksegi.

Mida väiksem doos, seda rohkem avalduvad haigestumuse ja suremusena teised tegurid. Me ei suuda eristada, kas see oli väikese doosi tõttu või ülejäänud riskitegurite tõttu. Selles on see teoreetiline keerukus.

KR: Põhiline teadmine kiirguse mõju kohta tuleb Jaapanist: Hiroshimast ja Nagasakist. Seal oli lühiajaline, Tšornobõlis aga pikaajaline kiirgus. Tšornobõli veteranide tervise uurimine on oluline pikaajalise väikese doosi mõju väljaselgitamiseks. See teadmine peaks aitama veteranidel pinget maha võtta.

MR: Eesti Tšornobõli-veteranide kohort pole maailmas unikaalne inimeste kogum. Sõjaveteranidega on tehtud suuri uuringuid USAs, Suurbritannias, Kanadas, kus tulevad välja kõik sama tüüpi hädad. Stigma ja enesestigma mängib rolli ning keerab tervise tuksi. Maailmas ei ole Eesti Tšornobõli-veteranid unikaalsed, aga nad on meie mehed.

-Nii et nende eristuvad probleemid on tüüpilised pigem sõjaveteranidele, mitte kiirgusohvritele?

KR: Meie veteranide tervisemured sarnanevad inimtekkelise või looduskatastroofi üle elanud inimeste probleemidega ega ole otseselt seotud radioaktiivse kiirgusega.

Mõju vaimsele tervisele on ammu teada, selles mõttes ei ole Tšornobõli kohort üldse uudis. Ainult et sellega ei tegeletud.

Tšornobõli-veteranide tervis

  • Uuring algas 1992. aastal, kuus aastat pärast õnnetust Tšornobõli tuumajaamas.
  • 4831 Tšornobõlis käinud mehe andmed on ühendatud Eesti surmade registri, vähiregistri ning haigekassa andmebaasiga. Tulemustest selgub, et suremuse ja haigestumuse poolest ei eristu Tšornobõli kohort ülejäänud samade demograaliliste näitajatega Eesti meestest, välja arvatud kõrgema enesetapuriski poolest.
  • 3197 veterani andis uuringu alguses vereproovi, mida analüüsides oli võimalik kindlaks teha kiirgusdoos, mille mehed said. Selgus, et see oli keskmiselt 10–11 sentigreid, mida loetakse radiatsiooniepidemioloogias väikeseks doosiks.
  • 2361 veterani osales kilpnäärmeskriiningul, mille käigus leiti kilpnäärmesõlmed 10,2 protsendil meestest, sealhulgas kaks vähijuhtu. Sõlmede esinemise määr vastab haiguse esinemisele üldrahvastikus.
  • 614 veterani vastas 2010. aastal vaimse tervise postiankeedile, neist 99 käis hiljem kliinilise psühholoogi juures intervjuul. Uuring leidis veteranidel rohkem vaimse tervise probleemide sümptomeid kui kontrollrühmas.

Allikas: TAI, Postimees

Mati Rahu on epidemioloog, Tervise Arengu Instituudi juhtteadur.

Kaja Rahu on epidemioloog, Tervise Arengu Instituudi teadur, kes 2014. aastal kaitses doktoritöö Baltimaade Tšornobõli-veteranide haigestumusest ja suremusest.

Kaia Laidra on psühholoog, Tervise Arengu Instituudi teadur.

Mittetulundusühing Eesti Tšernobõli Ühing, tel. 6014628, e-post: remoks@hot.ee
Web2