Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
ESTlРУС

Webbyt KÕIK UUDISED

KÕIK UUDISED

Print Sitemap

Intervjuud veteranidega katastroofi aastapäeval

26.04.2011

Kalev Kilk – viis kuud Tšernobõlis keemialuures
Vaikus ja tühjus olid kõige jubedamad - Kalevi Kaur
Vanaisa likvideeris Tšernobõlis aatomielektrijaama avarii tagajärgi - Rein Olep
 
MTÜ Tartumaa Tšernobõli Ühenduse esimees Kalev Kilk - viis kuud keemialuures

Allikas: PostimeesTšernobõli päevilt on Kalev Kilgil vaid kaks fotot. Sellel, keemialuuremasina taustal tehtud pildil poseerivad eesti mehed koos kohalike naistega. Kilk on alumises reas paremal.

Tšernobõli veteran Kalev Kilk kallab hiigelsuurest purgist kannutäie värsket kasemahla ning sätib peenikese toru uuesti purgi peale . «Suvel palavaga oli eriti hea keldrist külma mahla võtta,» kiidab mees.

Aasta tagasi ostis Kilk Vooremaa voorte vahele vana talukoha: tervis on tal juba kuus aastat nii käest ära, et tööl käia enam ei kannata. Kilpnääre ja kopsud, märgib mees, uskudes, et see on suuresti Tšernobõli õnnetuse tagajärg. Lisab aga, et töötas pärast Tšernobõlit keevitajana, mis juba kahjustatud tervist kindlasti paremaks ei teinud. Eriti hullusti on aga närvidega. «Vahel on närv nii püsti, et võtad õhtul pool liitrit viina – et mitte end maha lasta.»

Talu Massala külas Vooremaal on olnud Kilgile tõeline päästerõngas – miljonivaade, värske õhk ja pidevalt tegemist.

1986. aasta 8. mai oli päev, mis Kilgi elu pea peale pööras. «Pidi palgapäev olema ja õhtul plaanisime sõpradega restorani minna, aga kell 11 sõitis töö juurde sõjakomissariaadi buss, korjas peale, viis kodust läbi ja sõit läks Jõhvi – nagu küüditamine,» meenutab Kilk, kes toona oli 27-aastane.
9. mail anti mehele kätte keemialuure masin UAZ ja kästi see üle vaadata, 10. mail asus rongiešelon teele – platvormidel masinad, mehed kaubavaguneis naridel.

11. mail jõudis ešelon Ukrainasse, mehed ja masinad laaditi maha ning sõit läks katastroofipiirkonna poole. Kilk ja teised Jõhvi pataljoni mehed töötasid ja elasid 30 ja 50 km tsoonis. Kilgi ülesanne oli sõita kaks korda päevas läbi sadu kilomeetreid kohutavaid külateid ja mõõta radiatsioonitaset. «Meie mõõteseadmed näitasid väga kõrgeid doose. Külades olime ainukesed objektiivsed infokanalid – me teadsime tegelikke andmeid radiatsiooni kohta. Meid võeti lahkelt vastu.»

Tartus Vello Saage käe all eesti keelt ja kirjandust õppinud noormees hakkas esimestest päevadest päevikut pidama ja neid lehti kirjadega koju saatma. Kuna ta sõitis ringi, pani kirjad kaugematest linnadest posti – aga ükski kiri ei jõudnud Eestisse. «Kodused said kätte vaid need kirjad, kus niisama tühjast-tähjast kirjutasin,» ütleb Kilk. «Milline väärtus neil päevikulehtedel nüüd oleks!»

Keemialuure mehi hoiti Tšernobõlis viis kuud. «Polgu juhtkond vahetus iga kuu järel, labidaga pinnast koorinud mehed lasti kahe kuu pärast minema, aga meid hoiti kuni oktoobrini,» räägib Kilk, arvates, et ju sai nii hoida kinni ka infot, mida keemialuure mehed valdasid.

«Hirmus kuumus oli ja ega me kandnud isegi respiraatoreid nina ees – higi ju lausa jooksis,» meenutab ta, lisades, et mingeid ohutusalaseid loenguid meestele ei peetud ja jooditablette nad ka ei näinud. «Närv oli kogu aeg nii pingul, et keset ööd hüppasin püsti ja karjusin.»

Palka maksti 105 rubla kuus. Pärast kingiti Kilgile ZIM-kell ja anti paar aukirja.

Artiklit saad vaadata SIIT.

 
Vaikus ja tühjus olid kõige jubedamad - Kalevi Kaur

Allikas: SakalaKalevi Kaur on üks nendest, kes käis veerandsajandi eest ajaloo rängima tuumakatastroofi tagajärgi likvideerimas

Kahekümne viie aasta eest koputati öösel kell veerand neli Kalevi Kauri uksele ning kästi tulla hommikul kella seitsmeks külanõukogusse. 24-aastasel kahe lapse isal polnud õrna aimugi, kuhu ja miks ta välja aeti.
 
Nii algas tema ning kümnete saatusekaaslaste pikk teekond. Ees ootas eluohtlik Tšernobõli tuumajaama katastroofi tagajärgede likvideerimine, kuid sellest ei teadnud ükski nendest viiest bussitäiest Viljandimaa meestest, kes militsionääride valve all teele saadeti.
 
Tuumakatastroof leidis aset 1986. aasta 26. aprillil, täpselt 25 aastat tagasi. Eestist lähetati selle tagajärgi likvideerima 4833 meest, kelle vanus jäi 20 ja 39 eluaasta vahele. Enamik läks teele sõjaväeliste kordusõppuste sildi all.
 
Eesti Tšernobõli ühingu andmete järgi viibis 85 protsenti mehi katastroofipiirkonnas kolm kuni neli kuud, kuigi oli ette nähtud, et üle kahe kuu ei tohiks seal keegi olla. Mehed tegid veo-, ehitus- ja lammutustöid, eemaldasid saastunud pinnast ja osalesid ka purunenud reaktori sarkofaagi ehitusel. Peamine kaitsevahend oli lihtne vati-marlimask ja paljud ei kasutanud sedagi.  
 
Loomavagunites Venemaale
 
Noor pereisa Kalevi Kaur töötas veerandsajandi eest Kolga-Jaani kolhoosis osakonna mehaanikuna ning istus suviti ja sügiseti kombainiroolis. Nüüd on temast saanud Kolga-Jaani vallavanem.
 
Rahulik ja asjaliku olemisega Kaur istub ametitoolis ning meenutab noid ammuseid sündmusi, millest ei ole seni eriti palju juttu teinud. On esmaspäeva hommik. Akendest piilub sisse soe kevadpäike.
 
«Me ei teadnud isegi kohale jõudes, mida seal tegema hakkame,» meenutab Kaur. «Tõtt-öelda tundus juba sõidu algus kummaline. Viljandis aeti meid praegusesse Koidu seltsimajja kokku.»
 
Ajaloo rängimast tuumakatastroofist oli siis möödas kaks nädalat. Sellest, et tegu pole tavalise kuuajalise kordusõppusega, andsid aimu kinnised uksed ja aknad, mida valvasid militsionäärid. Õhtul pandi mehed viide LAZ-bussi, mis võtsid suuna Jõhvi poole. Igas sõidukis viibis ka miilits. Need olid, tõsi küll, Viljandi omad ning lubasid teha Mudiste poe juures peatuse. Tundmatusse sõitvad mehed ostsid pikema jututa poe kangemast kraamist tühjaks. 
 
«Ostetud kraam tarbiti bussis muidugi ära ja kummaline oli see, et Jõhvist saadeti need, kes enam hästi jalul ei püsinud, Viljandisse tagasi,» vangutab Kalevi Kaur pead. Kainematele tõmmati sealse sõjaväeosa territooriumil aega raiskamata gaasimask pähe ning nad saadeti keemiatelki kaitsevahendit järele proovima. Järgmisel päeval aeti mehed loomavagunitesse narisid ehitama. Paistis, et ees ootab pikk sõit. Infot ei jaganud endiselt keegi.
 
«Tänapäeval oleks selline sigadus mõeldamatu, aga tollal tundus see kõik kuidagi loomulik,» räägib Kaur.
 
Kolmandal päeval asusid mehed taas teele. Kaks ööd-päeva raudteel logistatud, jõudsid nad viimaks ööpimeduses kohale.
 
Kile ja labidaga tuumakatastroofi vastu
 
Osa telke oli juba püsti ning väsinud seltskond keeras end magama. Siis koitis hommik ja eestlaste ees avanes jube vaatepilt.
 
«See oli tõesti kummaline,» jutustab Kalevi Kaur. «Kõikjal valitsesid tühjus ja vaikus, mitte mingeid hääli polnud kuulda. Majade uksed seisid lahti. Võib öelda, et pott jäi tulele, kui elanikud kiiruga evakueeriti. See oli kole.»
 
Tšernobõlis käinud mehed ongi nimetanud oma meenutustes tagantjärele kõige jubedamaks just vaikust ja tühjust. Majad ja teed olid alles, kõik näis olevat, nagu peab, aga mida polnud, olid inimesed. Tuumajaama lähiümbrusest oli evakueeritud 350 000 elanikku.
 
Kalevi Kauri ja tema kaaslaste laager oli püsti pandud tohutu humalapõllu äärde kolmekümne kilomeetri tsooni. Reaktori poole betooni ja veega teel olevad kümned helikopterid paistsid neile ilusasti kätte.
 
«Selgus, et oleme ukraina ja valgevene rahva vabatahtlikud päästjad ja abilised,» muigab Kaur kõveralt. «Esimesed poolteist kuud tegelesime ääretult nõmeda asjaga. Inimesi selles piirkonnas enam ei olnud, ainult mõnda kodulindu võis vahel silmata.
 
Tuletõrjeautod lasksid seinad veega üle, see pidi väidetavalt radioaktiivsuse maha pesema. Meie ülesanne oli pinnas majade servadest meetri laiuselt ja viieteistkümne sentimeetri sügavuselt labidatega ära koorida.»
 
Pinnas laoti tavalistele kanderaamidele, sest midagi muud lihtsalt polnud, ja kallati need autokasti tühjaks. Nii möödus nelikümmend viis päeva. Siis ehitati kolmekümne kilomeetri tsoonile traataed ümber ning laager koliti 10-15 kilomeetrit edasi. Nüüd tehti meestele ülesandeks hermetiseerida kaevud.
 
«Mitu kuud pärast katastroofi oli seegi tühi töö,» rehmab Kaur käega. «Küllap oli vaja näidata, et keegi aitab. Kojusaamise tähtaega nihutati muudkui edasi. Tegelikult oli kõik, mida me seal tegime, mõttetu. Kaevude kilega katmisel ja pinnase koorimisel polnud päästmisega mingit pistmist.»
 
Kuum suvi
 
Plahvatanud reaktorile ei sattunud Kalevi Kaur lähemale kui kümmekond kilomeetrit, küll aga käis seal mitu kaaslast.
 
«Lugu oli hull: valitsesid kuumus ja põud, kõik tolmas,» meenutab ta. «Meil olid kaitseks ainult marlist respiraatorid, iga mees pidi oma tervise eest ise hoolt kandma. Marlimask võttis tolmu kinni, aga murule pikali ei tasunud muidugi heita.»
 
Plahvatanud ja seejärel süttinud Tšernobõli neljanda reaktori kustutus- ja matmistöödele saatis Nõukogude armee ligemale 830 000 noort meest. Statistika järgi on nendest iga kaheksas nüüd juba surnud.
 
Abilised toodi kohale igasuguse ettavalmistuseta. Pisteti aga labidas pihku ning saadeti tööle. Isegi kiirgustaset ei mõõdetud. Enamik seal käinuid sai poole suurema kiirituse, kui tavaliselt saadakse kogu elu jooksul, kuigi tolleaegne ametlik versioon seda ei kinnitanud.
 
«Olen hiljem filmidest näinud, kuidas kohapeal loomi maha lasti, kuid meie ei näinud seal ainsatki laipa,» räägib Kaur. «Need olid enne meid ära koristatud.»
Kalevi Kaur on veendunud, et eriti raskeks muutis olukorra psühholoogilise ettevalmistuse puudumine. Koos olid ju väga noored mehed — mõned lausa poisikesed.
 
«Paljudel ei pidanud närvid vastu,» ohkab Kaur. «Mäletasin koolipõlves õpitust, mida tähendab aatomikatastroof, ning püüdsin end võimalust mööda kaitsta. Respiraator oli kogu aeg ees ning põrgupalavusest hoolimata ei joonud ma kunagi külakaevust.»
Kalevi Kaur teab, et paljusid Viljandimaalt Tšernobõli saadetud mehi ei ole enam. Ohtralt on olnud enesetappe. Kuidas on tema tervis?
 
«Nagu minu eas mehel ikka: kui tunned hommikul tõustes kusagil valu, on hea meel, et hing sees,» muigab Kaur. «Kõige hullem tundub see, et tegime täiesti mõttetut tööd. See ei andnud ukraina ega valgevene inimestele mingit tuge ega abi.»
 
Hea meel on tal selle üle, et Tšernobõli veteranid on nüüd vähemasti seaduse järgi represseeritutega võrdsustatud.
 
«Usun siiralt, et tänapäeval midagi sellist enam toimuda ei saaks,» vangutab ta murelikult pead. «See oli nagu teine küüditamine, aga küüditatud läksid vähemasti puhtasse keskkonda. Meil oli ümber tappev radiatsioon.»
 
Kalevi Kaur ei mõtle sellele juba ammu enam iga päev. Tema pääses sealt tervisehädadeta ning pärast Tšernobõli sündinud lapsedki on õnneks täiesti terved.
 
Vanade kamraadidega saab ta ikka vahel kokku. Nende ühendust maakonnas enam ei ole ning Kaur kasutabki juhust, et kõiki saatusekaaslasi lehe kaudu soojalt tervitada.
 
Hiljutisele Jaapani tuumaõnnetusele mõeldes leiab ta, et õnnetuse eest pole tehnoloogilises maailmas keegi kaitstud. Kalevi Kaur loodab, et selles riigis ei käi tagajärgede likvideerimine nii nagu veerandsajandi eest Tšernobõlis. Aga mida arvaks ta Eesti tuumajaamast?
 
«Kogu Euroopa on neid täis ja õnnetusi võib juhtuda igal pool,» mõtiskleb ta. «Ma pole küll energeetikaspetsialist, kuid tuumajaama rajamise vastu ma võitlema ei hakka. Ega muid variante ju ole. Niikaua kui kiirgus püsib reaktorites, on kõik hästi. Aga kui välja pääseb... Ent see on juba teine teema.»
 
Artiklit saad vaadata  SIIT.
 
Vanaisa likvideeris Tšernobõlis aatomielektrijaama avarii tagajärgi

Allikas: Koduvald

Kambja kooli VI klassi õpilane Tarvi Remmelgas on kirja pannud vanaisa Rein Olepi mälestused, kes jagas paljude eestlastega sama saatust. Ta oli TšernobõliRein Olep osales Tšernobõli tuumaelektrijaama avarii likvideerimisel tuumaelektrijaama katastroofi tagajärgede likvideerija.

Minu vanaisa Rein jutustab veidi põhjalikumalt sellest, kuidas ta aastal 1986 – nüüd juba veerandsaja aasta eest – käis likvideerimas Tšernobõli aatomielektrijaama avarii tagajärgi:
 
„Istusime 6. mai õhtul pritsimajas ja saime teada ülisuurest katastroofist. Isekeskis arutasime, et eestlastest läheb see pauk mööda. Uskusime, et tagajärgi hakkavad likvideerima tegevväelased.
 
Hommikul marssis vormis käskjalg ruumi ja andis mulle üle „povestka“. Koduskäimiseks aega ei antud. Kes komissariaati sisenes, see välja enam ei saanud. Suure keelitamise peale sain loa pritsimajast läbi põigata ja töökaaslastelt taskuraha laenata.“
 
Kiirkorras Eestist Ukrainasse
 
„7. mai hommikul istusime toonase sõjakomissariaadi juures bussi teadmisega, et läheme kordusõppusele Pärnusse. Saatuse irooniana olin kahel eelneval aastal käinud Pärnus keemiapolügoonil kordusõppustel.
 
Buss viis meid Uulu metsa, kus ootas ees terve sõjaväe telklinnak. Meile jagati kätte tuttuued vormid ja võeti vastu meie tsiviilriided. Mind määrati BRDM-i (soomustransportööri) komandöriks. Järgnes sõit Reiu jõe äärde keemiapolku, kus ootas ees tehnika.
 
Raudteejaama sõideti öösel, sest varasemate kolonnide teelesaatmisel tuli rahvas tänavatele. Meie ešelon oli viimane, mis siit teele saadeti. Sõitsime loomavagunites, kus magamiseks olid viiekohalised narid. Teekond avariipaika möödus kiiresti, sest rongile oli antud pidev roheline tee.
 
Rong peatus hommikul 60 km kaugusel Kiievist. Sealt alustasime öösel marssides 120 km pikkust teekonda Valgevene piiri äärde Komarini linna. Sel päeval, 9. mail tähistasid inimesed võidupüha. Kohalejõudmisest ongi meelde jäänud kaks emotsiooni – võidupüha ja sihtkohas meid vastu võtnud silmipimestavalt kollane rapsiväli, mis õhtuks oli asendunud meie telklinnakuga.“
 
Viis ja pool kuud ohtlikku tööd 
 
„Tegime tööd ja saime palka. Eriti kõrgelt oli tasustatud nn katusel käimine. Äraseletatult tähendas see kolme minuti kestel elektrijaama katuselt prahi allaloopimist. Robotid, mis seal algul töötasid, andsid radiatsiooni tõttu kiiresti otsad. Katusele minekuks tõmmati selga 30 kg kaaluv tinariietus ning juhatati kaamerapildi vahendusel kätte betoonikamakas, mille pidid alla heitma. Seejärel kiiresti liftiga tagasi.
 
Meie tavapärane töö oli määratud punktides öösiti radiatsioonitaseme mõõtmine. Miks öösiti? Sest Ameerika luurajad ei tohtinud aimu saada, mis selles piirkonnas toimub.
 
Pataljoni alguspäevil lendasid meie kohalt pidevalt üle helikopterid, mis elektrijaama rusudele tina vedasid. Koormad olid rängad, sest mootorid olid kuuldavalt ülekoormatud. See oli jube kogemus, lennumasinad voorisid pidevalt madallennul.
 
Kohutavast õnnetusest andsid aimu tühjad külad ja sõjaväekord likvideerimistöödel.
 
Vaba aega saime veeta nn Lenini toas, raamatukogus ja klubis. Mängisime palli, käisime saunas. Kontserti käis andmas Anne Veski. Meie hulgas oli ka naljamehi-lõuapoolikuid, kes kõigi meele rõõmsamaks tegid ja tegelikku elu hetkekski unustada aitasid.
 
Viis ja pool kuud hiljem ei kulgenud tagasitee teps mitte nii kiiresti, kui oli käinud Ukrainasse sõidutamine.
 
Kodulinnas ei tundnud mind paljud tuttavad äragi. Alles pärast fotograafi juures käimist sain aru, miks nii oli – kahelt fotolt vaatas vastu kaks erinevat inimest.“

Artiklit saad vaadata SIIT.

Mittetulundusühing Eesti Tšernobõli Ühing, tel. 6014628, e-post: remoks@hot.ee
Web2